Sandra Leushina
Pulbitseva underground-muusika skeenega sina peal olevad audiofiilid on kindlasti kuulnud mitme nimega produtsendist, kes avaldas hiljuti lühialbumitäie retro-reivi kulda pseudonüümi Olga alt. Just Olga projekti telgitagustesse piilumegi, kuid mitte ainult. Aleksandr pajatab ka oma teistest nimedest, näiteks ei jää mainimata Black Laundry grupeeringus alustanud ning hiljem Paranoid Society asutanud Paranoid One. Lendleva kergusega žanrist žanrisse hõljudes on Aleksandr kanda kinnitanud rahvusvaheliselt tunnustatud LIITHELI nimelises gurmeeplaadifirmas ja oma panuse andnud peidetud kodumaisesse elektroonilise muusika maastikku, mille üles leidmiseks tuleb kuulajal ehk rohkem vaeva näha, kuid mille kvaliteet on suurlinlikuga samal pulgal.
Aleksandr, räägi midagi enda kohta. Mida Sulle teha meeldib?
Mulle meeldib osaleda heli- või visuaalprojektides ning teha koostööd erinevate inimestega. Need on hetked, mil saab õppida uusi asju ja meenutada vanu unustatud salajasi trikke või nippe, mis aitavad elus hakkama saada… Kipun tihti asju unustama.
Mis on viimane selline trikk, mille oled selgeks õppinud?
Hoidma minimaalset ja lihtsat joont, tehes DAW-is tööd ilma kolmanda osapoole tarkvarata, kasutades oma olemasolevaid tööriistu maksimumini.
Kuidas ja millal hakkasid muusikat tegema?
See oli kooliaeg ja leidsin oma sõbra poolt CD-rom’i, millel oli helitarkvara peal. Seal see oli – Sonic Foundry Acid koos lihtsa sämpli-pakiga. Jäin koheselt konksu otsa! Minu sõbra arvutil olid ka uhked Sound Blasteri kõlarid, nii ma siis igal võimalusel nendest rändom heli blästisin.
Kas mäletad oma esimest träkki, mis pani Sind tundma “ma päriselt ka olen selles hea”?
Jah… Usun, et see juhtus siis, kui LXC plaadifirmast Alphacut valis ühe Paranoid Society träki ning nii sündiski aastal 2008 minu esimene 12″.
Kui produtsendina tagasi vaatad, siis mis on olnud raskeks õppetunniks?
Iga projekt ei ole meistriteos. Meistriteoste vahele peab jääma ka “vahepealset” kraami, kui nii öelda saab.
Aga meelde jäänud õnnelik hetk?
Ilmselt Kersteni (selektor ja melomaan Kersten Kõrge – toim.) b-day bash Sveta Baaris, kui ma kodumaist jungle’it droppisin ning rahvas täitsa hulluks läks. Palju austust sai tol õhtul vastu võetud, niiet olen oma ülesastumise üle väga õnnelik ja uhke.
Oled paljude nimedega mees. Äkki annad nende osas meile väikse ülevaate.
Jah, olin 1/3 kollektiivist Black Laundry, nime all Paranoid One. 2005. aastal asutasin rühmituse Paranoid Society, mis siiani tegutseb ning muide, on ka mõned reliisid plaanis. Samuti osalen Nohu Records’i raadiosaates, mis ilmub igakuiselt IDA raadios ning kus mängin kodumaal pruulitud ambienti. Paar aastat tagasi sündis ka audiovisuaalne projekt AG-VS, mille lõin koos sõbra Valentiniga. Aga on ka veel teisi…
Jah, on! Kuidas Sa oma värskeima alter ego Olgani jõudsid?
See on natuke cheesy lugu, aga mis seal ikka, tore on meenutada! Tutvusin oma tüdruksõbraga suvalisel peol ja kui me end üksteisele tutvustasime, üllatusin tema heas vene keele oskuses. Kuulutasin ta siis Olgaks, Poola lihakombinaadi moguli tütreks… Ja ülejäänu on ajalugu.
Armas. Möödunud aasta septembris avaldasidki Olga nime alt EP “Krakow Horse Racing“. Räägi lühialbumi saamisloost ka.
Mõned aastad tagasi olin omadega veidi halvas kohas, oma tuju tõstmiseks hakkasin 4×4 träkke tegema. Mõni aasta enne seda tutvusin tööle minnes aga Renega (LIITHELI plaadifrima looja – toim.), kes mainis uue plaadifirma asutamist, mis keskendubki ainult kodumaisele muusikaproduktsioonile. Aeg läks edasi ning minu Olga guilty pleasure palad hakkasid kokku kuhjuma, seega otsustasin talle mõned saata. Renele minu muretud lood meeldisid ning ta otsustaski need LIITHELI alt välja anda.
Kui Olga on sinu jaoks rohkem nagu guilty pleasure biit, siis kuidas üleüldse oma saundi kirjeldaksid?
Oh, see on raske.
Mulle ei meeldi ühes konkreetses stiilis marineeruda ja kuna oskan luua erinevat muusikat, siis kipun väga tihti ühest žanrist teise hüppama. Minu eesmärk on eksperimenteerida ja õppida, seejärel luua korralik storytelling.
Niisiis, kuulud üliägeda kodumaise plaadifirma LIITHELI alla. Võiks öelda, et LIITHELI on välismaal ausees, aga Eestis tuntakse üpris vähe. Mis Sa arvad, miks see nii on? Mis Sulle selle leibeli juures meeldib?
Võib-olla sellepärast, et enamik inimesi kuulab ülespuhutud Spotify-teenust, mis jätab muusikuid oma leivast ilma? Üldiselt arvan, et see on hea küsimus Renele, kas ta tahaks oma plaadifirmat Eestis UG-na hoida või kuidagi suuremalt edendada. Mulle meeldib see igal juhul, sest see on kohalike talentide plaadifirma ja Eestis on palju avastamata talente.
Olen ses osas Sinuga päri, meil on palju head muusikat. Kas Sa äkki nimetaksid mõned, kellele pöialt hoiad või kes Sind mingil moel mõjutanud on?
Esmalt siis äkki Ki En Ra – tema produktsioon on alati top notch, ja esinemistel paras maisupala kõrvadele. Mf Lef – machinegun lyrical master. Kindlasti mainiks Tommyboy’d ja Typical Flow’d, kes teevad oma kahekeelse koostööga ajalugu. GogDog – Sannel, kes on suurepärane artist nii heli- kui ka visuaalses valdkonnas. Ka modular-entusiast Rando Arand, kes kuulub LIITHELI alla. Plaadifirma Bass372, mille alt tuleb kunagi varsti välja ka Paranoid One materjali, lisaks Q100 on produ master mind. Siis ka Mihkel Tomberg ja Roland Karlson, kes on Algorütmid ning Heaven’s Trumpet loojad. Mainiks ka minu ambient pühakoda ja LFO Tolstoi kodu, Nohu Records’it. No ja muidugi, LIITHELI – Renka pakub iga väljalaskega puhast kvaliteeti. Lõpetuseks ehk ka soovitus – tšekkige järgi Ruutu Poissi, minu viimatine avastus. “Palav aed” on imeline.
Mainisid, et hakkasid lõbusamat mussi tegema selleks, et rohkem rõõmu tunda, kuid milline muusika Sind kuulajana õnnelikumaks teeb?
Hmm, selleks võib olla mis iganes, aga Starfunkel’i miksid on alati suureks abiks. Tema kanalilt leiab “Starfunkel: A Mixtape from Estonia” miksteibi.
Opereerid põrandaalusemas IDM skeenes ja erinevates biidinurkades – kuidas kirjeldaksid Eesti elektroonilise muusika maastikku, ütleme viimase viie-kuue aasta jooksul?
Arvan, et see on hämmastav, selline mitmekesisus žanrites ja inimestes, skeenedes ja asukohtades; tore olla siin ja tunnistajaks kogu ägedusele, mida kohalikud muusikud ja DJ-d kõrvadele ja kehadele pakuvad.
Esitangi siinkohal ehk tänapäeval klassikaks saanud küsimuse – kas Covid tappis või muutis elektroonilise muusika kultuuri tugevamaks, mis Sa arvad?
Ah, “coof”… Arvan, et see andis aega oma projektidele keskendumiseks. Jah, see tappis klubikultuuri, kuid mitte kauaks ning sel hooajal saab kevad-suvi olema heas mõttes metsik.
See tähendab, et kuuleme varsti rohkem Sinu muusikat!
Jah-jah-jeeeee, teel on mõned lindid, võib-olla ka mõni digi-väljaanne ja kes teab, äkki ka 12”. Hetkel sorteerin neid reliise, mis ilmuvad Bandcampi ja loodetavasti ka riiulitele sel kevad-suvel.
Kusjuures, oled siin mitu korda maininud Paranoid Society’t. Mis värk sellega on?
Jaa, see on minu love/hate relationship. Ilmselt küsid, miks? Mingil hetkel astusid teised liikmed projektist eemale. Toona mõtlesin, et lõpetan samuti selle peatüki ning lähen oma muude tegemistega edasi. Kuid siis virutasin omale hoopis näkku ja otsustasin, et jätkan, kuna see oli siiski minu vaimusünnitis ning saan sellega ka üksi hakkama. Lisaks saan ikkagi teisi liikmeid alati torkida… Mul on kõvaketastel endiselt palju kraami ja vanu projekte, mida taaselustada ja lähitulevikus avaldada.
Kõlab paljulubavalt! Hoiame kindlasti silma peal. On Sul ehk veel uudiseid, mida meiega jagada?
Valmistan hetkel ka minialbumit videomängu jaoks, millega seotud olen. Ning nagu ennegi mainisin, siis selle aasta jooksul tuleb mul reliis ka ka Bass372 Records’i alt. Tuleb tegus aasta!
Soeta Olga lühialbum Bandcampist: https://olga-olga.bandcamp.com/releases
Illustratsiooni “Shurik” autor: @fumfimfa