Aleksander Algo
Lauri Närep ehk Sammalhabe on järjepidevalt olnud üks omapärasemaid hääli Eesti hiphopis. Tema pelgalt räppariks kutsumine polekski aus – paremini sobivad muusik, produtsent, loomeinimene või lihtsalt kunstnik. Lauri isiksuses peitub paljutki, mida esmapilgul või isegi aastaid tema muusikat kuulanuna arvata ei oskaks. Vaga vesi, sügav põhi. Jäädvustasime temast fotod talle omases looduslähedases keskkonnas ning puhusime juttu muusikast, aga ka lapsepõlvest, surmaga seonduvast ja Laurit läbi elu saatnud kõnedefektist. Kõigest, mis on kujundanud Sammalhabemest täpselt sellise artisti nagu ta seda täna on. Saa tuttavaks!
Kas Sind ärritab, et muusikat on võimalik lihtsalt rikkaks ja kuulsaks saamise eesmärgil ära kasutada?
Kindlasti on ärritanud. Kui armastad oma tegevuse juures ainult seda, mis sa selle eest saad, siis seda näeb läbi. Aga kui nüüd hästi üldiselt rääkida – alati ei saa olla ainult head. Võib öelda jah, et paljude muusikas pole hinge sees, aga seda ei saa keelata ka.
See on nii lai mõiste – on näiteks noored räpparid, rikkast perekonnast, kelle sugulased on juba musabisnessis ja neile tehakse kõik ette taha ära, aga on ka näiteks MF Doom, kes hakkas ka väidetavalt räppima ainult sellepärast, et raha saada.
Ja Sa ei pea vimma nende peale, kes raha pärast teevad?
See ei ole minu ülesanne vimma pidada! Mina vaatan asju oma mätta otsast ja saan aru nendest, kes minuga samal tasemel on. Kõik, kes on minust üleval- või allpool, nende kohta mul pole õigust öelda, mis on õige, mis vale. Arvan, et mingi balanss peab olema, kõike peab olema piisavalt.
Nubluga ma näiteks ei suhtle ja ei tea, mis ta ambitsioonid on, aga ilmselgelt ta teeb äri. Estoni Kohver – no selgelt näha, et see on ärivend. Mina pole ärimees, ma ei suhestu sellega, aga saan aru. Vimma pidamisel pole mõtet, pigem panen selle energia endasse.
Sa pole ärimees, aga Sul on siin oma stuudio ja… Võid saad ikka leiva peale määrida?
Võid?! Ma saan isegi pasteeti ja toorjuustu leiva peale määrida! Kusjuures odavam on isegi oma leiba teha ja see on palju parem. Karantiinis õppisin ära.
Aga ma nüüd viimased aastad olengi selle peale mõelnud – mida ma täpselt teen? Olen ma muusik, räppar, produtsent? Eelkõige vist ikkagi produtsent, sest seda oskan kõige paremini ja mulle meeldib ka see kõige rohkem. Kui mõnel muusikul on idee siis see saab läbi minu valmis produktiks.
Teen vahepeal mingeid muid projekte samuti; abistanud reklaamidel, aidanud kolleegi Universali asjadel – Marp$i olen miksinud näiteks. Praegu teen üht lavastust ka. Aga leiba on toonud kõige rohkem ikkagi esinemised, vist.
Sa esined siiski üpris vähe. Paljud kindlasti ei tea, aga oled näiteks Reketiga põgusalt tuuritanud.
Paar-kolm laivi tegime koos, jah. Meil juhtus nii, et “Tuule Tee” ja “Sammalbum” tulid suht samal ajal välja. Tal oli esimene kuulamisõhtu Erinevate Tubade Klubis, läksin sinna ja jätsin kassasse kaks plaati. Tõmbasin maalriteibi ümber, kirjutasin peale “Reket” ja ütlesin, et need talle edasi antaks. Reket kirjutas järgmisel päeval: “Jou, sitaks kõva plaat. Laive ka teed?” Ülejärgmine päev kirjutas mulle juba Lauri Täht (Reketi DJ – A.A.), kes kutsus mind raadiosse kaasa. Sealt hakkas kõik veerema. Ma ei tundnud enne seda eriti kedagi Eesti muusikas.
“Sammalbum” oli Su esimene tõsisem väljalase. Räägi, kuidas selleni jõudsid.
Ma tegin vähemalt kaks albumit tegelikult enne “Sammalbumit”. Instrumentaalalbumid, üldse mitte head. Mulle on alati meeldinud idee albumitest ja tahtsin ise ka teha midagi füüsilist, saad käes hoida ja vaadata, mis laulud peal on. Sugulane oli graafiline disainer, aitas kujunduse ja trüki teha, tuli suht hästi välja isegi. Peale seda tuli tunne, et peaks nüüd edasi minema ja muid asju tegema. Mul ei olnud plaanis üldse, et hakkan räppariks ja jäängi räppi tegema nüüd, see lihtsalt juhtus kuidagi. Räppima hakkamine kattus ajaga, mil hakkasin kanepit suitsetama ja tekkis hoopis teine maailm minu jaoks. Sammalhabeme tekkelugu oli, et ma läksin kivis peaga kooli ükskord ja klassivend nägi mind, ütles, et “Noh, oled Sammalhabe vä”. Mul oli sarnane habe ka. Ma ütlesin vastu, et “Jaa, mees”. Sealt tuli hiljem albumi “James_” kirjapilt ja hääldus ka.
Me jätsime nüüd sissejuhatuse täiesti vahele. Kust kandist sa pärit oled?
Ma sündisin Tallinnas, aga esimese poole elust elasin Vaidas, hiljem Häädemeestel.
Oi, Pärnumaa!
Jah, Tahkuranna algkoolis käisin. Vanemad elasid lahus ja kui isa Häädemeestele kolis siis tal diagnoositi leukeemia ja läksin temaga kaasa, sest kartsin, et ta sureb ära. Haigekassa ei olnud nõus ravimi eest maksma, aga ta on ise ravimikeemik, suht nutikas selles vallas. Tervenes kuidagi omal käel ja nüüd aitab teisi inimesi alternatiivravi korras.
Kui oled sellise asja noorelt üle elanud, siis Sul on kindlasti oma arusaam paljudest asjadest, surmast sealhulgas.
Surm on selline asi, mida peab teadvustama endale, sellest peab rääkima – see on kõige olulisem. Me oleme ühiskonnana praegu kohas, kus me kardame surma. Vanasti see oli normaalne osa elust. Selle üle on huvitav filosofeerida.
Nägin väga varakult, kuidas mu isa oli suremas ja ma pidin juba eelkoolieas aru saama, mis on surm ja mis võib saada. Ma pidin oma isale toeks olema, samamoodi pidi mu vanem vend olema elukaaslase eest emale, kes oli samuti täiesti lost.
Kas sinna aega jääb ka enda jaoks muusika avastamine? Kas Sa kasutasid muusikat toona eskapismina kõigest?
Mul ei ole palju mälestusi lapsepõlvest – seda olen täheldanud teiste inimeste juures ka, kellel on segased lapsepõlved. Ainsad asjad, mida mäletan, ongi muusikaga seotud, sest seal oli minu jaoks üks ja sama emotsioon koguaeg – hea emotsioon. Aitas ära unustada kõik probleemid.
See on nüüd väga suur üldistus, aga kui keerulise lapsepõlve ajel saadakse muusikuks, siis harilikult kipub välja tulema kas hästi kurb või hästi agressiivne muusika.
Või hästi rõõmus ka! Sest sa üritad sellele vastanduda.
Just, see ongi huvitav. Sa teed ju pigem rõõmsameelset muusikat.
Ma olen ise ehitanud endale seda rõõmsat maailma. Ma ei suutnud näiteks kurba või vihast muusikat teha, võib-olla sellepärast, et elus oli seda liiga palju juba. Olengi neid tahke endast eiranud ja saan sellest alles nüüd aru. Arvan, et muutun küpseks väga hilja ja kindlasti tuleb siis ka kurvemat, melanhoolsemat muusikat. Elan praegu veel oma nii-öelda lapsepõlve jäänukeid.
“Sammalbumi” kohta on kaks väga vastandlikku arvustust: ERR-i kultuuriportaalis on üks, mis ülistab seda taevani, Hooligan Hamletis on teine, mis ei taha üldse nõustuda. Kummal õigus on?
Mõlemal on õigus! See ongi elu.
2018. aastal ilmunud “James_” seevastu sai EMA nominatsiooni parima Hip-Hop/Rap albumi kategoorias, “kahekestimullivannis” oli pidevalt raadios. Kas peavoolu omaksvõtt kui selline tuli Sulle üllatusena?
Kindlasti. See album tuli retsil ajal minu jaoks, sisuliselt tulin ülikoolist ära, et seda lõpetada. Olin ülikooli läinud, sest ma ei teadnud mida teha ja ei osanud ise mõelda veel enda eest. Aga sain aru, et see ei ole see koht, kust saan mida ma vajan. Õppisin ülikooli astumisest ja sealt ära tulemisest väga palju ja sellest õppetunnist sündiski “James_”. See on väga toores, aga temas on väga suure emotsiooniga sõnum ja paljud inimesed mõistsid seda. “Kahekestimullivannis”… Ma isegi ei tea, millest seal räägin. Sellega ongi see, et tunnen mingit kindlat emotsiooni salvestamise hetkel ja üritan seda võimalikult selgelt muusikasse panna. Inimesed ei pea sõnadest arugi saama, aga nad saavad sellest emotsioonist aru.
Alateadlikult, siis?
Kindlasti. Poeesia on üldiselt spirituaalse avanemise algus. See on nagu sa näeks mingit unenägu ja prooviks seda üksipulgi lahti seletada. Poeesiast hakkab justkui mingi uus arusaam, mida ei oska veel täpselt sõnadesse panna, aga suudad sellest mingi kujutelma luua. Nõukogude ajalgi sai ju ainult läbi luule režiimi vastased sõnumeid edasi anda. Sa ei pidanud otse asju välja ütlema, et inimesed sõnumist aru saaksid.
Mul on eluaeg olnud rääkimisega raskusi, ma olen eluaeg kokutanud. Aga tänu muusikale olen sellest piisavalt lahti saanud, et suudan sulle praegu intervjuud anda; et ma üldse julgen sulle intervjuud anda. Läbi muusika on ainus viis, kuidas oskan oma kogemusi ja emotsioone inimestega jagada.
Väga paljudel inimestel, kes on raha peal väljas, jääb muusika loomisel just see kogemus puudu. Nad tahavad kõike endale, nad tahavad muusikast midagi saada. Minu loomuses on anda. Et kui kellelgi on midagi hästi, sest olen neile midagi andnud, siis hakkab mul ka natukene parem. Sellepärast teengi muusikat edasi – inimesed tahavad kuulata mind, mul on täitsa oma fännid. On inimesi, kes ütlevad, et olen nende number üks artist, mis on minu jaoks täielik nonsenss – nagu, mida sa ajad?! On palju paremaid inimesi, kes muusikat teevad.
Kui kummaline on see, et muusika aitab kokutamise vastu.
See on täiega kummaline.
Kas sellele on mingi teaduslik selgitus ka?
Kindlasti on. See on hästi neuroloogiline. Kogu meditsiin on praegu arengujärgus, eriti neuroloogia ja psühholoogia, seal pole juurprobleemini nii kerge jõuda. Anatoomia on nende kõrval suht lihtne – lõikad kellegi lahti ja vaatad mis sees on, teed rottide peal katseid.
Aga arvan, et kogelemine on väga lähedalt seotud lapsepõlves toimunuga. Kui teaks täpselt, mis mul lapsepõlves toimus… See on selgelt sellest, et emal ja isal on omad kompleksid, isal eriti. Ta ei lasknud mul kunagi öelda, mida ma arvan või tunnen, vaid ütles minu eest. Eeldan, et see on võtnud mult võime ennast väljendada. Läbi selle ma tunnengi end muusikas nii vabalt, et polegi tahtnud midagi muud teha. Koolis mulle näiteks eesti keel, ajalugu ja muud ei pakkunud üldse huvi. Ma ei saanud neist aru ja ei saanud isegi küsimusi küsida, olin alati omaette.
Jõudsid muusikani, kui vanem vend jättis Sulle arvuti, kus oli Fruity Loops peal. Kas usud, et oleksid niikuinii muusikat hakanud tegema ka ilma selle juhuseta?
Mu vanem vend on väga paljuski süüdi minu muusikamaitses ja et ma üldse mussi teen. Kui lahutada vanem vend mu elust, siis ei oska üldse arvata, mis saab. Kui võtta suurest võrrandist kasvõi üks väike asi ära, siis see muudab vastust täielikult. Arvan, et ma oleks läinud täiesti teist teed pidi. Aga usun, et minus on nii palju kreatiivsust, et midagi ma oleks loonud kindlasti – kasvõi ehitanud, joonistanud.
Kas selle kreatiivsuse vilju ka lähiajal kuulda saab?
Enne suve lõppu peaks veel saama, muusikavideo on ka just tegemisel. Koostöös ühe UK artisti, Monijiga. Ma tahan üldse proovida rohkem koostöid edaspidi teha, stuudiokaaslasega, elukaaslasega. Soolomaterjali juba nii palju, tahaks proovida produtseerida rohkem ja feature artist teistele olla.
Laulu meeleolu kohta ka vihjeid annad?
Suvest ja salatist tuleb. Lemmiksalatist.
Jälgi Sammalhabet Facebookis või Instagramis.
Kuula tema muusikat Spotifys.
Intervjuu: Aleksander Algo
Fotod: Juss Saska
Pildistamise assistendid: Aleksander Algo, Sandra Leushina
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.