Sandra Leushina
Möödunud aasta lõpus ilmunud viielooline Surekoera ja OYT-i kogumik “Behind the Transparent Curtains” osutus üllatavaks kuulamiseks. Eriti jäi meelde jalga tatsuma panev dancehall-põks, mis ei küündi riddim’ite pärusmaale, aga on just parajas annuses põhjamaine versioon Kariibi mere rütmidest.
Lühialbumi instrumentaalide taga seisab Gert Laanemets aliasega Surekoer, kelle muusikalised juured ulatuvad ajalooliselt sügavale – Alko nime all tegutseb ta räpipundi Noizmakaz ridades taustade autori ja räpparina. Produktsioonile on andnud oma panuse ja lihvi ka Jarek Kasar (Chalice) ja Eero Muiste (S.I.N). Oma häält on laenanud vokalist Marie Vaigla.
Muusika ja sõnade autorist Ott Ojamaast (varasemast tuntud ka kui MC Busta) on lühialbumil valla pääsenud nii raggamuffin kui ka junglist. Jääb vaid tõesti hästi õnnestunud avaloo “Fat Man” lüürikast inspireerituna küsida: fat white kid, why u rap like a black man?! Oti tugevuseks on spit’imine, mida toetab tema varasem trummi ja bassi MC karjäär, mis on Eesti kontekstis paras haruldus.
Tugeva tervikuna kostub esimesele loole lisaks ka “Look At Me”. Nagu ühele dancehall’i palale omane, algab see tagasihoidlikuma sissejuhatusega ning muutub seejärel köitvaks tantsusaalikaks. Kui kuumaverelises dancehall’is armastatakse heliefektidega üle panna, siis “Look At Me” jääb tasaseks ja maitsekaks, põimides endasse eksperimentaalset hip-hopi, siin-seal wonky‘t ning kaasaegset soul’i. Marie Vaigla võrgutav vokaal annab loole vajalikku hoogu juurde.
“F all” on katkendlikel rütmisagedustel pulseeriv rida, mis pakub aktsendiks ka ragga-stiilis autotune’i. Jõulise emotsiooniga lugu vajaks ehk rohkem badman’ilikku temperamenti ning sügavamat bassi, mis hetkel jääb vaid pealispinda kraapima. Jõhkrama tänavatunnetusega grime’i agressiivsust vajaks ka pala “Clown 2.0”. Veidi ülbust peale kruttides sobiks vokaal shotgun’i efektidest laetud biidile veidi enam, lisaks on siingi bassiga kahetised lood, kuna süda ihkaks minna dubstep’i mõõtmetesse.
Äkki tasuks selliste ideede puhul sukelduda tumedatele tasanditele? Heaks näiteks on Grinksi grime’i imiteeriv meistriteos “Bonafide”. Miks imiteeriv? Usun, et eestlastel on vokaalselt väga raske viljeleda selliseid spetsiifilisi muusikastiile nagu seda on grime, sest ilma puhta UK häälduseta ja banter’ita kaob konkreetse žanri võlu.
Kogumiku viimane vaatus nimega “Limbo” meenutab, et OYT-i üldine käekiri on rohkem elektroonilise soul’i ja R&B poole kaldu, kuid on ootamatult ka ragga-dancehall’i suunda liikunud. Surekoera instrumentaalid on aga just pigem Kariibi rütmidest ja hip-hopist mõjutatud, mistõttu ei saanud päris hästi aru, millisele kursile autorid minna soovisid… Aga võib-olla oligi sooviks katsetada mitut erinevat sfääri? Igatahes jääb lootus, et bassimuusikat ja UK saundi pigistatakse välja uue ringiga. Tuult tiibadesse, sest looming on paljulubav!
Artikkel on ilmunud ka ERRi kultuuriportaalis.
Päisefoto: Anu Hammer