27.-28. juulil toimus Tallinnas Kultuurikatla pargis esmakordselt Sweet Spot Festival, mis lubas pakkuda külastajatele meeldejäävaid elamusi muusika, toidu kui ka kunsti vallast. Mida tegelikult kohapealne olustik pakkus? Toome teieni läbilõike ja rikkaliku galerii selle suve ühest enim räägitud linnafestivali atmosfäärist, muusikast ja kultuurist.

Soliidne atmosfäär
Festivale oli antud nädalalõpul mitmeid ja igaüks sai neist endale midagi meelepärast valida, külastajaid jagus nii Kalana Saundile, Viljandi Folgile kui ka Sweet Spotile. Katlasse saabus inimesi, kes olid tulnud artiste kuulama ning inimesi, kes soovisid lihtsalt mõnusalt aega veeta. Energia oli positiivne ning tundus, et London Grammari ärajäämine ei mõjutanud üldist meeleolu.
Festivali programm oli aga väga tihe. Artiste oli palju, lavasid oli palju, kuid aega ei olnud piisavalt, et erinevate alade vahel liikuda. Esinejate ajagraafikud kattusid oluliselt, nii jäid mitmed lemmikud kuulamata või kontsertelamus poolikuks. Tihti juhtus, et paar lugu enne kontserdi lõppu voolas rahvas platsilt ära, et teist esinejat minna kogema. Siit ka idee tulevikku, väga tiheda programmi asemel tasuks ehk keskenduda kvaliteedi võimendamisele.

Muusikalisest variatiivsusest
Programm pakkus valikut erinevatele maitsetele. Kohale oli toodud mitmeid ülemaailmselt tunnustatud muusikuid nagu Little Dragon, Tom Odell, Kodaline, José González, Róisín Murphy ning tuntud kodumaised tegijad. Kõige võimsamaid elamusi pakkusid meile Little Dragon, Honey Dijon, Gilles Peterson, Soichi Terada, Róisín Murphy, I Wear* Experiment ja nublu. Kuigi heli jättis mitmetel esinemistel soovida, pole kahtlustki, et võimas esinejate nimekiri põhjendas igati piletihinda ning suuri külastajanumbreid. Värvikas programm pakkus kõigile midagi kuulamiseks ning pani lootusrikkalt järgmist aastat ootama.

Mugavusest
Linnafestivali suurimaks plussiks võib pidada muljet avaldavate esinejate ja mõnusa atmosfääri kõrval mugavust ööbimise osas. Pole midagi paremat sellest, kui saad pärast pikka festivalipäeva oma voodis uinuda.
Festivaliala puudutav jättis aga tulevasteks aastateks arenemisruumi. Kui artistide valik oli esmaklassiline, siis tundus, et külastajakogemus polnud fookuses. Kahe päeva jooksul külastas Kultuurikatla parki üle 15,000 inimese, festivaliala oli silmnähtavalt liiga väike nii suurte numbrite jaoks – istekohtadeks olid üksikud pingid ja murulapid, mis jätsid laisa planeeringu mulje. Siinkohal soovitaksime võtta eeskuju naaberriikide festivalidest nagu Flow ja Positivus, kuhu on iga teatud distantsi tagant ülesse seatud atraktiivsed kohviku- või kott-toolide, tumbade ja võrkkiikedega puhkealad. Keskkonnadisaini olulisust ei tasu alahinnata, päeva lõpuks peaks see keskenduma linnaruumi optimaalsele ärakasutamisele ning külastajates võimalikult positiivsete emotsioonide ja kogemuste loomisele. Loodame järgmisel aastal näha sisukamaid lahendusi ning inimese heaolule orienteeritust.

Visuaali olemusest ja olematusest
Sündmusele eelnenud kommunikatsioon ja turundustöö seadsid ootused kõrgeks kõigis valdkondades. Ootused kohapealsetele visuaalkunstidele olid meil ehk põhjendamatult suured. Alateadlikult lõime konnotatsioone ning seadsime eeskujuks naaberriikide suurimaid festivale, kuid võrreldavat efekti ei tekkinud. Keskkonnadisain oli esteetiliselt laisapoolne ning asfaldi-džungel tuhm. Festivaligraafikaga kaetud piirded, puudele riputatud konfetti ja kolmnurksed lipukesed – nendest jäi atmosfääri ehitamiseks veidi väheks. Olustikus polnud hinge. Ehk just seetõttu jäi puudu see “miski” festivali nähtamatust terviklikkusest ja sünergiast. Miks mitte anda festivalipublikule võimalus kujundada endale meeldiv keskkond – grafitiga kaetud sein, kriidid asfaldile joonistamiseks, tuua kohale mõni näitus või rohkem installatsioone. Need on vaid mõned mõtted, mis kohapeal tekkisid.

Maksesüsteem – innovatsioon või rahaskeem?
Festival kaasas ka kiibistatud käepaela süsteemi, millele sai iga külastaja raha peale laadida ning seeläbi tasuda. Suures pildis süsteem meile imponeeris, sest vähendas oluliselt järjekordi ning tasumisele kuluvat aega. Kuid leidus erandeid, kus kõik ei laabunud sujuvalt ning süsteem ei suutnud kiipi tuvastada. Suuremat furoori tekitas aga süsteemi paindumatus tagasimaksete osas. Nimelt, kõik kelle kontole jäi alla 5€, ei saa oma raha tagasi. Kui festival leiaks hea lahenduse tagasimakseteks, oleks ka nurinat maksesüsteemi osas vähem ning innovatsioon leiaks suuremat toetust. 

Plastikmeri jäägu minevikku
Täpselt nii! Viimase tähelepanekuna tahaksime rääkida prügimerest, mida festivalil näha sai. Kohati oli lausa valus vaadata, kuidas enamus toidukohad pakkusid juua-süüa plastiknõudest. Nõus, igale plastiktootele ei eksisteeri rohelist alternatiivi või see on ebaratsionaalselt kallis, kuid taaskasutuspõhimõtetel joogitopside süsteem on ennast mitmel festivalil positiivselt tõestanud. Intsikurmu, I Land Sound ja mitmed teised muusikaüritused on liikumas rohelisema tuleviku poole. Usume, et Sweet Spot Festivalil on siinkohal ruumi võtta teiste vastutustundlike tegijatega kõrval liidriroll ning näidata eeskuju.

Kuigi uustulijatele on esimene aasta raskeim, suutis Sweet Spot täita pealinna linnafestivali tühimiku pakkudes kvaliteetseid esinemisi ning ehedaid elamusi. Sellist üritust oli vaja! Kui tundus, et sel aastal oli põhirõhk turundusel ja artistide valikul, siis eesmärk järgmiseks aastaks võiks olla festivali terviklikumaks muutmine ning külastaja rahulolu. Jääme lootusrikkalt järgmist aastat ootama.

Artikli autorid: Kaisa Tooming, Riine Rander
Fotograaf:
SADU

VAATA KÕIKI FOTOSID GALERIIST >

VAATA KÕIKI FOTOSID GALERIIST >

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja väljaande ning fotograafi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: anditshappening@gmail.com.