Tauri Västrik on noor rõivadisainer, kes raputas Eesti moemaastikku oma julge käekirja ning eksperimentaalsusega juba Eesti Kunstiakadeemia õpingute ajal. Täna omandab moelooja magistrikraadi mainekas Aalto ülikoolis ning on liikunud printidest kudumite, julgete tekstiilivalikute ja sooneutraalsuse kontseptsiooni juurde. Nii pani Västrik eelmisel sügisel oma 90ndate nostalgilisest laste rõivastusest ja sooneutraalsusest inspireeritud kollektsiooniga Tallinn Fashion Week’i publiku kihama. Sealhulgas ka meid!

Tema hilisemaks saavutuseks võib pidada Bilbaos toimuva rahvusvahelise moekonkursi Bilbao International Art and Fashion (BIAF) finaali pääsemist. BIAFi raames presenteeritakse finalistide töid Bilbao muuseumis ning töid hindavad moemaailma tipud, sealhulgas žürii esinaiseks on Vogue Talents peatoimetaja Sara Sozzani Maino.

Kuigi Västrik on alles oma teekonna alguses, paistab tema särav karakter ja kontseptuaalne lähenemine loovtööle silma. Nii otsustasimegi sukelduda Tauri mõttemaailma, loomise filosoofiasse ning eetikasse.

Alustame Sinust, kes on Tauri Västrik? Nii igapäevaselt kui ka moeloojana?
Tunnen end avalikkuse ees pigem tagasihoidlikuna ning hoian vaatevinklis pigem enda loomingut ja selle loomeprotsessi ilu, kui iseennast.

Usun, et iga moelooja näol on tegemist rohkem kui ühe persooniga. Üritan argipäevaselt enda tuttavate ja pere keskis vähem targutada materjali esteetilisest poolest ja sellest, kuidas valida ajatu ja kvaliteetse ahvatleva kiirmoe kõrval. Miks? Paratamatult igaühte ei huvitagi mood ja selle väärtused. Seetõttu pean ka natukene oma moehullu persooni tagasi hoidma.

Kuidas jõudsid selle moehulluseni, et mitte öelda moekunstini?
Mul puudus varasemalt igasugune kogemus õmblemise või disainimise osas. Lisaks olid minu põhikooli ajal tööõpetuse tunnid ahistavalt pealiskaudse mõttelaadiga – poisid pidid vineerplaate saagima ja ainult tüdrukud said õppida õmblemist.

Moekunstini viis mind huvi kaasaegse kunsti ja maalimise vastu, mida õnneks minu gümnaasiumi õpingud pakkusid. Mäletan põgusalt seda aega keskkoolis, mil mu pinginaaber, kes oli antud ajahetkel väga suur moehuviline ja Supernoovale kandideerimas, mulle ühtäkki vihjas, et miks ma ei võiks samuti proovida? Tänu sellele üllale soovitusele alustasin järgneval aastal õpinguid alguses Tartus tekstiilikunsti erialal ning aasta hiljem EKAs moedisaini osakonnas.

Foto: Gerda Retter

Ja mida väärtustad moeloojana?
Leian et kontseptsioon peab kõnetama. Olgu siis tegemist kas keskkonna, poliitilise või sotsioloogilisest perspektiivist lähtuva kriitikaga – seni kuniks lugu on isiklikult kõnetav ja inspireeriv moeloojale, on ka tema moelooming inspireeriv vaatajale. Pean oluliseks ka teadlikkust materjali ja õmblustehnoloogia osas. See on üks koht, kus kindlasti ka paljud eesti moeloojad veel kõvasti vaeva võiksid näha.

Omad eristuvat ja julget käekirja, ühtlasi mängid sooneutraalsuse kontseptsiooniga. Millest ammutad inspiratsiooni?
Minu inspiratsiooniallikad on olnud alati pigem isiklikud lood või elukogemused, mida enda loomingus peegeldada olen üritanud. Viimastel aastatel olen aina rohkem vaimustatud sooteooriat analüüsivate kirjanikeks ja 80-90ndate filmidest, millest ka detailsemaid ideid leian. Näiteks viimase kollektsiooni puhul olin väga inspireeritud filmist ‘Orlando’ (1992). Need kostüümid ja lugu sooidentiteedi muutumisest on lihtsalt fantastiline vaadata.

Millised on olnud Sinu senise teekonna suurimad väljakutsed?
Iseenda defineerimine, kas olen moedisainer või moekunstnik ning siis teiseks see, et kas esitlen end meesterõiva või naisterõiva disainerina.

Intrigeeriv. Kumb Sa siis oled – moedisainer või -kunstnik; kas naiste või meesterõivaste disainer?
Still processing. Kontseptuaalses võtmes olen meesterõivaste disainer – mõneti see otsus tuleneb sellest, mida mulle endale kanda meeldiks ja mida enda muusade seljas näha tahaksin.

Vastandame veel. Millised on olnud Sinu suurimad õnnestumised?
Kõige suuremad õnnestumised on kindlasti EKA ja Aalto. Kool on nii palju kasvatanud minu maailmavaateid ja julgustanud peegeldama minu iseärasust. Lisaks sellele muidugi rahvusvahelised võimalused Riias, Budapestis ja Milanos, kus enda kollektsioone esitlenud olen.

Mainisid rahvusvahelisust. Oled viibinud praktikal Ungaris ning hetkel õpid mainekas Aalto ülikoolis moedisaini. Mida oled oma välismaa kogemustest õppinud?
Oma mõtetega rohkem sügavuti minemist ja pidevalt iseenda otsuste puhul “Miks?” küsimist. Moedisainis on raske leiutada midagi täiesti uut. Seda enam tunnen, et välismaa kogemus õpetas mind rohkem n-ö “külma vette hüppama” ja kriitilist pilku hoidma.
Avatust, siiraid emotsioone ja tolereerimist kaaskolleegide osas. Ära pusi endamisi, jaga kogemusi ja mõtteid ning teadvusta naabrite, sõprade kogemusi ja nippe.

Mis puudutab täpsemalt moedisaini, siis Aalto ülikooli tehnoloogiline masinapark on miski, millest paraku nii EKA kui ka Ungari endiselt väga puudust tunnevad. Siinne ülikool lennutab andekaid disainereid iga-aastaselt sellistesse brändidesse nagu näiteks Louis Vuitton ja Balenciaga. Eraldi märkimisväärsed on Näytös moeshow žüriiliikmete valik. Näiteks eelmisel aastal oli moeshow ajal kohal Marni loovjuht Francesco Risso, kes ühe võitja ka endale praktikale kutsus. Sellised võimalused ja nimed tekitavad ilmtingimata elevust igas moefännis.

Oled öelnud, et kõik disainerid/kunstnikud on pisut Picassod – alati muutuvate värviperioodidega. (Müürileht, 2016) Su viimane kollektsioon esindas mitut värvi, bordoo-punast, beeži, teksasinist ja rohelist. Millest inspireerusid ja miks just need valikud?
Need valikud on olnud alati täielikuks katsumuseks. Kõigepealt algas kogu valik tegelikult beežidest, nude toonidest. Tahan alati loomingu puhul esitada endale väljakutse kasutamaks midagi, mis võibolla iseenesest poleks minu orgaaniline valik. Lisaks kõigele tahtsin vältida musta, mis on minu arvates üks lihtsamaid valikuid harmoonilise üldpildi saavutamiseks. See glittery-sprakling roheline oli lihtsalt minu ‘must-have’ loomingusse. Tahtsin emotsiooni näol edasi anda ajastukauget elegantsi uues kuues.

Kas jagad vihjeid, et millise värviperioodi toob Sulle alanud aasta?
Uus moekollektsioon on veel väga algstaadiumis, ent ennustavalt tuleb midagi kriiskavalt julget. Järjekordselt esitan üleskutse iseendale värvikasutuse osas.

Postimehe arutluses ütlesid, et püüad oma loomingusse põimida sooneutraalsust läbi muinasjutu ja kontseptuaalsuse, et mood ei peaks väljendama sugu. (Postimees, 2019) Mida Sinu meelest võiks mood defineerida? Miks on see oluline?
Mood võiks, ja mitte isegi ei võiks, vaid peaks rohkem defineerima isiksust ja karakterit mitte sugu. Oluline on see just seetõttu, et elame maailmas, kus tahame näidata ja väljendada end vabameelsete hingedena, kel janu vabaduse järele. Kuid paratamatult oleme endiselt väga raamides, kui jälgida moemaastikul toimuvat.
Tõsi ta on, muutused vajavad harjumist. On ju meie tavad tulenevad kultuurilisest taustast ja tõekspidamistest ning nende etikettide murdmine võtab aega, kuid selle suunas liikumine on oluline.

See on päris julge üldistus. Kes need siis ikkagi on, kes seda vabadust janunevad – Z-generatsioon, moeloojad ja sealhulgas ka Sina ise, moefännid või filosoofilisemal tasandil see üksikisik sügaval sisimas?
Jah, see on kõigest üldistus ja minu isiklik arvamus. Vabamõtlejad hinged, naised ja vähemused. Ehk siis tegelikult sellele saab ka väga üldiselt vastata, et me kõik, kes me seda soovime. Ma ei joovasta äärmuste üle, kes üritavad üksikindiviide raamidesse lükata. Kogu see maailmapilt hakkab lapsepõlvest kus tarbimisühiskond ka värvispektrites meile ette söödab, mis on ‘poisilik’ ja mis mitte. Püstitan rohkem siinkohal mõtte, et kas see peab olema nii ja kes meile ütleb et nii on õige? Moeloojad võitlevad juba pikemalt nende mõtete eest.

Oled esitlenud oma kollektsioone nii kodu- kui ka välismaa moelavadel. Räägi, kui palju on moedisainis ikkagi siis glamuuri ja kui palju rasket tööd?
Glamuur on moetööstuses väga pinnapealne nähtus. Me näeme seda vaid siis, kui moedisainer moelavale defilee lõpus jalutab või, kui oma moestuudios kliente vastu on võtmas. Selle kõrval on tegemist siiski lõputute ületundide ja peatumatu läbimõtlemisega, et kas kollektsioon on nüüd piisavalt terviklik või mitte?

Aga kuidas see kindlus saavutada, kas moelooja tunneb üldse kunagi, et ta kollektsioon sai nüüd perfektse tervikuna valmis?
Aeg on selleks hea lahendus. Ehk siis see määrab kuidas me mingitele otsustele kindlaks peame jääma, olgu siis valikud head või mitte. Ma pole päris kindel kas see kindlus on võimalik saavutada. Usun et liigne enesekindlus võib olla ohumärgiks arenguks.

Kas oled seda terviklikkuse emotsiooni ja rahulolu kogenud oma loometöö puhul või kasvad veel selles suunas?
Olen. Viimase loomingu puhul töötasin väga pikalt selle nimel, et harmoonia leida nii materjalide, struktuuride, lõigete kui ka loo vahel. Tunnen et olen andnud endast maksimumi ja näen juba neid plusse ja miinuseid, mille nimel edasi töötada.

On disainereid, kes on valinud eksklusiivse maiguga väiketootja tee ning müüvad rõivaid limiteeritud kogustes kõrgema hinnaga. Ning vastukaaluks on tegijaid, kes loovad rõivaid suurtes kogustes kättesaadavama hinnaga. Millise tee valid Sina?
Olen absoluutselt avatud mõlemale teekonnale. Ent kui pühenduda rohkem isiklikele väärtustele, siis kindlasti näeksin ette end väiketootjana. Riided ei saagi olla odavad, eriti kui tegemist on millegi ainulaadsega.

Nõus. Samas, kas ainulaadsus peaks üle kaaluma eetilisust? Eetiline mood on üha enam päevakorras. Kuidas suhtud sellesse ja kui palju ise seda järgid?
Minu eetika näeb ette seda, et loon materjale ise lõngadest, mis toodetud Euroopas. Kasutan enamjaolt vanu rõivaid prototüüpide meisterdamiseks ja tihti ka lõpp materjalideks. Olen 90% oma toodetest ise loonud nii materjali kui ka õmbluste osas, ehk siis tootmine on peaaegu olematu ja eetikast on veel natuke keeruline rääkida siinkohal.

Mis puudutab aga jätkusuutlikkust ja moe tarbimismustreid, siis jah, need on täna väga olulised teemad. Lisaks sellele hirmutab mind igasugune nn “rohepesu” millest tihtipeale pole tarbija teadlik. Kasvõi toodete presenteerimine “orgaanilise puuvilla” näol, justkui pestitsiitide eemaldamine oleks lahendus probleemile, kuid tegelikult unustame ära, et orgaanilise puuvilla tootmiseks kulutatud ressursside kogus on siiski meeletu. Lisaks ei ole mitmete tehiskiudude puhul veel kindlalt välja selgitatud, kuidas neid taaskasutada. See teema vajaks kindlasti eraldi pikemat diskussiooni.

Vaadates lootusrikkalt tulevikku, siis millised on Su tulevikuplaanid ja kust on võimalik Su loomingut soetada?
Tahan rohkem end kajastada ka väljaspool Eesti piire ning suur järgnev unistus on omada päris oma stuudiot. Tänaseks on minu looming saadaval Tallinnas Talis, Levis ja Very Hard Concept Store’s Mall of Tallinnas.

Intervjuu: Kaisa Tooming
Loovidee/stilistika: Kristin Liias
Fotograaf: Kristiin Kõosalu
MUAH: Laura-Liisa Srubišek
Modell: Liis Lumisalu ( E.M.A Model Management)

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.