Eksperimentaalset post-rock-jazzi viljelev bänd The Werg kompab atmosfäärilise filmimuusika ning sisekaemusliku ambient’i piire. Selgub, et neljaliikmelise kollektiivi ühine teekond sai alguse juba varajases lapsepõlves ning on tänaseks kulmineerunud pühendumisega muusikale. Kui küsisin poistelt endilt, mis nende muusika taga seisab, sain vastuseks, et iga inimene peaks nende muusikat ise kuulama ja enda jaoks lahti mõtestama.
Selle mõtte vaimus tahan teile tutvustada ja teid rändama kutsuda
Indreku, Jüri, Lauri ja Sandriga!
Rääkige paari lausega endast. Kes te olete oma igapäevaelus ja mis teid inspireerib?
INDREK (basskitarr): See on väga lai küsimus. Seda on isegi enda jaoks raske lahti mõtestada!
LAURI (trummid): Ma olen vaatleja. Absoluutselt igas elu positsioonis. Üks minu hüüdnimedest on third man ehk ma pole esimene ega teine. Olen see kolmas mees – inimene kardinate taga, kes tõmbab niite. See on nagu elu õpetus. Aga mis mind inspireerib, ma otsin seaduspärasusi ja mustreid.
Ehk siis viisakad vaatlejad?
JÜRI (meeleolukitarr): Me oleme väliselt viisakad!
LAURI: Tegelikult vaidleksin vastu. Sisemiselt on inimene ilmselt veel viisakam, kui ta välja paistab. Samas… Viisakus on psühholoogiline kaitse. See on kuvandi tekitamine iseendast.
INDREK: Täpselt. Mina näiteks olen hästi erinev inimene erinevates olukordades. Näiteks kui suhtlen sõpradega ja kui suhtlen perega, selle vahel on hästi suured käärid. Aga üldiselt olen hästi mugav inimene. Inspiratsioonist rääkides… Just täna jõudsin järeldusele, et mind inspireerivad unenäod. Näen iga öö nelja kuni viite erinevat unenägu.
JÜRI: Viimasel ajal inspireerivad mind vaimsed inimesed, kes julgevad ennast avada. Nendega suhtlemise ja vaimsete probleemide lahkamise käigus tekib palju uusi mõtteid. Musikaalses mõttes, inspireerib mind loodus. Eriti just viimasel ajal.
SANDER (kitarr):
Eelkõige pean ennast kitarristiks. Ükskõik, mida ma teen, ma võtan seda kui pillimängu – üritan seda kõike ühestada.
Mul ei ole abstraktseid inspiratsiooniallikaid – unenäod või loodus. Mul on nii, et kui lähen kuhugi, kus on hea muusika või toimub midagi põnevat ning kui saan sealt laengu huvitavat energiat, siis ma ei saa enne midagi muud teha, kui olen pastaka tühjaks kirjutanud.
Teil on põnev kooslus isiksuste osas: kaksikvennad ja vanad klassikaaslased. Kuidas see töötab?
JÜRI: Me oleme alates üheksa aasta vanusest olnud sõbrad ja koos kasvanud. Olime juba pikemat aega olnud sõbrad ning alles siis hakkasime bändi tegema.
Kui teha bändi inimestega, keda sa tunned, siis see on hoopis teine kooslus – te loete üksteist!
INDREK: Just, meil ongi see sümbioos. Kui kõik neli oleme proovis kohal, siis energia ja ideed on kohe hoopis teised kui siis, kui keegi on puudu.
Kõik sai alguse lapsepõlvest ja bändist Pancake Warriors…
INDREK: Me hakkasime Sandriga 12-aastaselt kitarri õppima. Lauri mängis trumme. Sealt sai alguse meie esimene bänd Pancake Warriors.
JÜRI: Mina laulsin ja olin see tüüp, kes lihtsalt tšillis (järgneb muie).
SANDER: Jüri oli see mees, kes pidi vajutama kindlaid nuppe.
JÜRI: Ma olin selles nuppude vajutamises väga hea! Aga tegelikult oli meil esialgselt veidi teine koosseis kui täna. Bändis oli lisaks teistele poistele üks noormees veel lisaks, aga tal tekkisid uued tuuled ja ma kasutasin seda hetke ära ning haarasin kitarri. Teistel ei jäänud muud üle, kui mind vastu võtta. Ma ei tea, kas nad tegelikult tahtsid mind bändi või mitte.
Alustasite juba põhikooliajal. Kuidas on teie muusika ajas arenenud – kust alustasite, kuhu jõudsite?
LAURI: Huvitavalt algas. Ma isiklikult mäletan väga katkendlikult meie erinevaid perioode. Aga alustasime Blink 182 cover’itega. Siis tuli Kings of Leon’i ajastu.
SANDER: See oli hullult äge periood.
LAURI: Pärast seda liikusime edasi blues-rock’i peale ning sealt juba jõudsime The Werg’ini.
Olite kõik ka Kuressaare legendaarse meesansambli Varsakabi liikmed ja tegelesite laulmisega. Millest tekkis otsus, et te The Werg’is vokaali üldse ei kasuta?
INDREK: Laulmine on lihtsalt üks nii-öelda pill. Me saame saata oma sõnumi teele ka ilma selleta.
LAURI: Otsus oli tegelikult ka proosaline. Kõikides proovikohtades ei olnud lihtsalt mikrofoni (järgneb kõigi meeste naer).
Teie žanriks on instrumental–post-rock ambient. Kuidas ise oma muusikat lihtsate sõnadega kirjeldate?
INDREK: Ma näen, et iga inimene peaks seda ise kuulama ja enda jaoks selle lahti mõtestama. Me ei pane muusikale silti külge.
SANDER: See ei ole see muusika, et sa lähed õlut jooma ja juttu rääkima. Sa lähed seda muusikat kuulama.
LAURI: Meeleolumuusika! Meie looming on sisekaemuslik.
Mida tahate inimestele jagada, kuidas ise näete, et teie muusika võiks inimesi puudutada?
JÜRI: Tegelikult on kõige parem tulemus see, kui inimesed kuulavad ja on keskendunud meie muusikale – leiavad endale mugava koha, panevad silmad kinni ja lähevad muusika flow‘ga kaasa. Tegu on mõtlemist soodustava muusikaga, mis võimaldab peegeldada oma sisemust.
INDREK:
Me anname inimestele läbi oma muusika vastused. Aga küsimused peavad nad ise leidma.
Olete enda kohta öelnud, et olete muusikalised vabamõtlejad. Kuidas see väljendub?
INDREK: Kõik helid on oodatud – ükskõik, mis kahin või kõll. Kõik on teretulnud.
LAURI:
Oleme eksperimenteerijad!
Seega eksperimentaalmuusika. Kuidas see teie lugusid laivis mõjutab, kas teie lood on igal esinemisel uues vormis?
JÜRI: Võin ausalt öelda, et pooltes lugudes ma lihtsalt mängin oma lainel. Ma üritan midagi lisada sellele kooslusele, mis tuleb väljast.
SANDER: Kas meie lood on erinevad iga laiv? See tuli eriti hästi välja, kui käisime oktoobris Riias ja enamik lugusid tegime ikkagi käigu pealt totaalselt ümber. Koha peal tekkisid uued mõtted.
JÜRI: Kindlasti aitab sellele kaasa ka keskkond.
Mis oli teie esimene lugu, millega tundsite, et nüüd olete õigel teel?
SANDER: Esimene lugu oligi “Beanie trap”, mille tegime vahetult enne Noortebändi.
LAURI: Loo autoriks on Jüri. Ta tegi selle Tartus öösel kell kolm paljalt võimu peal istudes.
JÜRI: No, mul oli tegelikult müts peas!
Kuidas näeb välja teie muusika loomise köögipool?
LAURI: Enamasti sünnivad lood personaalsel teel. Tullakse välja ideega, millel on enamasti autori maik küljes. Näiteks on kuulda, kui lugu on tehtud kitarri, bassi või trummide põhiselt. Sealt edasi on kaks varianti: kas produtseerimine toimub isiklikult või nüüd uuemal ajal oleme erinevates programmides katsetanud.
JÜRI: Lauri viis muusika jäädvustamiseks, kui tal tekib idee – ta kasutab luuperit! Ümiseb loo sisse ja paneb selle jupi luupima. Sest pilli ta hästi mängida ei oska (järgneb järjekordne poiste naer)! No, tegelikult oskab, aga tal puudus varem selleks vastav varustus. Nüüd aga võtab Lauri vajadusel pilli kätte ja üritab oma peas kõlavad noodiread teistele arusaadavaks teha!
Aga kuidas see kõik bändi mõistes terviklikuks formuleerub?
JÜRI: See on nii, et tekib mingisugune idee, siis toimub ühine proov. Me esitleme oma mõtteid ja hakkame terviku poole liikuma.
INDREK: Igaüks lisab loole enda kihi juurde.
JÜRI: See ongi nii, et näiteks Sander mängib mingi jupi. Mina mõtlen, et hmm, siin võiks olla juures selline osa ja hakkan mängima. Indrek on ilmselt juba enne mind välja mõelnud, mis seal võiks olla. Sellel protsessil on omad plussid ja miinused. Tore oleks, kui eelnevalt mõtleksime läbi, et mis kus täpselt on. Samas on tänane loomulik sünniprotsess tulemuslikum olnud.
SANDER: Kui ma kirjutan muusikat, siis mulle hästi meeldib, et kui ma lähen proovi ideega, siis igaüks annab loole oma iseloomu.
Meie muusikalise terviku lõpp-produkt on huvitav, sest kõigi inimeste isikupära on kuulda.
Olete esinenud mitmetel mainekatel festivalidel (nt Positivus ja Intsikurmu Muusikafestival). Missugune on olnud teie kõige erilisem kogemus esinemisel?
SANDER: Pärast igat laivi on lihtsalt nii hea tunne!
LAURI: Mul tuli meelde 28. Sadhu jam eelmise aasta augustis. Läksime lava peale ja kõik sound’is väga hästi. Mäletan, et meie viimane lugu oli “Taiko” ja…
JÜRI: …Lauri vaatas minu poole…
LAURI: …ning ütlesin, et proovime käiku 7/9. Selle looga saime kõik kuidagi hästi võimsalt käima ning toimus justkui emotsionaalne paisutus, mille ajal oli täpselt selline tunne nagu karjuksin – otsekui ei kontrolliks ennast. Ning samal ajal nägin seda kõike oma vaimusilmas eemalt! Kuidas kõik voolab ja toimib. Kui mingil hetkel tuli kontroll tagasi, siis ma reaalselt nutsin lava peal. Lugu lõppes ära ning mõtlesin, et no mis siis nüüd toimus?!
SANDER: See oli kõige haigema vaibiga laiv üldse! Vahetu emotsioon publikult oli lihtsalt nii võimas.
Olete juba 6-7 aastat toimetanud. Millal esikplaati võib oodata?
JÜRI: Suvel!
Kuhu edasi?
LAURI: Plaan pole maailma vallutada, vaid kõnetada inimesi.
JÜRI: Kindlasti ei tasu unustada, et me ei tee muusikat kellegi jaoks, vaid me teeme seda enda jaoks ja me ei filtreeri muusikat kindla sihtgrupi järgi. Kui kellelegi meeldib, mida me teeme, siis see on meie jaoks suurepärane lisandväärtus.
INDREK:
Ma arvan, et sinna kuhu areneme inimestena, sinna areneb ka meie muusika!
Bändi The Werg saate juba lähiajal kuulata mitmetes linnades:
11.03 Tempel, Pärnu vana Postkontor
22.04 Genialistide Klubi, Tartu
07.05 Sadhu Jam Vol 29, Kuressaare Kuursaal
Pildistamise telgitagustega tutvu siin!
The Werg: Indrek Viires, Jüri Põld, Lauri Põld, Sander Sepp
Intervjuu bändiga: Kaisa Tooming (Häppening)
Fotograaf: Mart Vares (Vares Film)
Loovidee ja stilistika: Kaisa Tooming (Häppening)
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.