Nende muusika tungib hinge kõige tumedamatesse paikadesse ja äratab sünguse, aga oi kui ilusa ning magusa. Ma ei ole just pädevaim inimene antud žanrit analüüsima, kuid selles olen kindel, et selle bändi saund on Eestis täiesti ainulaadne. Jõuline, nõiduslik ja vabadusejanu kustutav bitter-sweet stoner ning psühhedeelsete sugemetega rokkmuusika. Märgakem andekaid inimesi, nende-sugused tõstavad meie muusikalise kultuuri kvaliteeti. Tegu on bändiga, kes väärib igati suurt tähelepanu.
Saage tuttavaks – Three Leg Dog.

7 2

Vasakult: Joonatan, Kristjan ja Aimar

Rääkige oma taustadest, kes olete ja kust tulete?
KRISTJAN (vokaal, kitarr, sõnad): Tere, mina olen Kristjan ja tulen Tallinnast! Ma mängin kitarri ja laulan. Kitarri mängin kindlasti rohkem, kui laulan tegelikult. Selle kõrvalt olen ma nüüd ka isa! Vanasti sõitsin hästi palju rulaga.
JOONATAN (bass): Olen Tallinnas terve elu elanud. Olen ainuke meist, kellel muusikaline haridus – käisin Otsa koolis. Tegelengi ainult muusikaga nüüd. Hakkasin keskkoolis pilli mängima, koolibänd oli vaja kokku panna. Praegu on vaba aasta, lõpetasin hiljuti kooli.
AIMAR (trummid): Tere, minu nimi on Aimar. Kas ma ütlen nüüd oma päris elukoha?! Muidu, pärit olen Tõrvast. Kolisin Tallinnasse põhikooli ajal, seitsmendas klassis käisin. Esimene koolibänd oli kaheksandas klassis  – tegime punki. Bändi nimi oli Panic Street Creatures – varastasime põhimõtteliselt Manic Street Preachers’i ära. Käisin tol ajal punkaritega läbi. Sain Kristjaniga tuttavaks Rada7’s vist. Võtsin esimest korda trummipulgad kätte siis, kui Kristjaniga tuttavaks sain. Enne seda laulsin/karjusin.

Kuidas bänd sündis? Kristjan ja Aimar, teie olete juba vanad sõbrad, mitme erineva projektiga tegelenud. Rääkige veidi lähemalt.
KRISTJAN: Kõigepealt otsiti mind Rada7’st üles, olin noor viieteistaastane lahe kitarrist, enam vähem. Ma tahtsin metal’it teha. Panime kolmemehe metal-bändi kokku, mis mitte kuhugi kunagi ei jõudnud (naerab). See lagunes kiirelt laiali. Siis ma vahepeal reisisin igal pool ning tulin tagasi Eestisse. Olen elus hästi palju kuulanud blues’i Hendrix’it, Zeppelin’i ja sellist vana värkki… Ja siis tahtsingi taolist muusikat teha ja surusin umbes viis aastat Aimarile peale seda.

Piisavalt kaua kõrist alla surud inimesele, siis hakkab meeldima ka! (naerab)

Lõpuks oli ta nõus minuga sellist muusikat mängima ja siis tegime blues’i bändi nimega The Rude Grooves. Jäime lõksu mingisse Hendrixi cover-bändi ja kindla vanuseklassi üritustesse, kes olid umbes 15 aastat vanemad, kui me ise. Siis otsustasime, et lõpetame ära ja hakkame tegema natuke karmimat, aga ikkagi ka vanakooli mõjutusega asja. Mõtlesimegi, et teeme Three Leg Dogi. Hakkasime tegema ja kõik oli superluks!

Kuidas Te Joonatani leidsite?
AIMAR: Muusikakoolist, teadetetahvlilt. (naeravad)
KRISTJAN: Ei olnud nii!
JOONATAN: Mulle saatis üks kitarrist sõnumi, et lahe bänd otsib bassimeest. Kuulasin Soundcloud’ist nende lugusid ja tõesti kõlasid väga hästi. Olin korra peaagu isegi sattunud nende kontserdile Von Krahl’is, kahjuks ikkagi ei jõudnud sinna kuulama. Siis käisin proovimas ja lõpuks sattusin bändi. Positivusel oli mu esimene laiv nendega.    

Joonatan, kuidas see sisseelamine toimus? Neil oli oma kõla paigas ju selleks ajaks.
JOONATAN: Proovi tegime palju. Eks ma kuulasin ja nägin vaeva lihtsalt.
KRISTJAN: Kui midagi imelikku oli, siis ütlesime… Eks me olime igavesed vastikud türannid.

4 2

Kuidas Teie saund üleüldse kujunes?
AIMAR: Nii nagu Mike pedaale ehitas, onju Kristjan?!
KRISTJAN: Jah, meie endine bassimees Mike, kelle bändist äramineku tõttu saime Joonatani, ehitas mulle pedaale. Mina olen vaene muusik ja mul ei olnud raha osta ägedaid pedaale, lihtsalt ostsin endale hea võimu ja suht halva pilli (naerab). Mul oli vaja pedaale ja juhuslikult on meie vana bassimees elektroonika geenius, kes teeks kõik pedaalid maailmas valmis. Iga kord kui ta ehitas mulle mõne uue ägeda pedaali, mis tegi ägedat saundi, tuli sealt lugu või kaks. Kuidagi nii juhtus.
JOONATAN: Hiljuti ju said ka pedaali. Mõjutab ikka see!
KRISTJAN: Jaa, kõige viimane lugu, mis me plaadi peale mõtlesime tuligi sellest, et Mike saatis mulle sünnipäevaks uue pedaali.

Liikudes edasi sügavamale, siis mis on Teie jaoks psühhedeelne rokk? Selle olemus iseenesest, kui peaksite defineerima lugejatele.
KRISTJAN: Rokkmuusika nagu ikka, aga lihtsalt selline… Kuna ma happe ja seene mees ei ole, siis mõtlen seda rohkem niimoodi nagu unenägude ja säärase segu. Kui lugu mõtlen, siis alati visuaalsele situatsioonile. Mõtlen mingi kitarri käigu ja see tekitab mul peas mingisuguse stseeni, ala mets, värvid, tuul vuhiseb – selline keiss. Alati unenäo tripi teema. Minu jaoks läbi selle defineeringi… Sügavam hingeline asi. Aga mitte ka religioosne, eks.
JOONATAN: Ma just imestasin, et psühhedeelne rokk – ma pole kunagi mõelnud niimoodi, et see bänd on psühhedeelse roki bänd…

Mu jaoks lihtsalt rokibänd olnud alati.

Kuidas siis enda muusika kohta ütleksite?
AIMAR:

Kergelt psühhedeelne stoner’i sugemetega rokk!


JOONATAN: Eks loeb see atmosfäär, mis me tahame tekitada. See kuidagi tekib loomulikult, seda ei pea teadlikult tekitama.
KRISTJAN: Jah, väga paljud psühhedeelsed bändid panevad kõik oma kajaefektid, delay’d ja phaser’id põhja ja siis see kõlab kuidagi imelikult, kuid otseselt ei ole see ka atmosfääri tekitamine. Minu arust on see hästi tehislik. Meie üritame võimalikult vähesega. Vahet ei ole, kas see on psühhedeelne atmosfäär või see on lihtsalt agressiivne rokikas.

Aimar, kas Sinul on mingi definitsioon või kuidas Sa seda hingelähedust selgitaksid enda jaoks? Ma saan aru, et sulle suruti viis aastat peale seda muusikat, aga…
AIMAR: See sealt edasi arenes, onju… Ma ei ole päris nii mõelnud, et kuidas see mõjutab. Eks see hingele vabadust annab. Vägisi ei tahaks ju mussi teha. Mõnus on mängida. Kui bändist tükk aega eemal olnud, siis harjunud ära laiskusega, natukene juba ära unustanud. Eks need esimesed sammud bändika poole on rasked peale pausi – saaks kodus arvutimängu mängida hoopis, aga kui kohale jõuan ja pulgad kätte võtan ning saan esimesed löögid teha, siis on eriti hea tunne.

Mida te kuulajatele edasi tahate anda?
KRISTJAN: Ma arvan, et see ongi atmosfäär. See emotsioon või vaib, mis meil endal on mängides – et see tekiks publikul ka. Seepärast me laivideks ka setti läbi mõelda üritamegi, et kuidas üks lugu järgmisesse sulaks. Et oleks terviklik komplekt, mitte hunnik laule. Tunni ajane kava, siis on tund aega mingit elamust. Et see oleks sujuv, ühelt teisele, erinevad atmosfäärid, mis pakkuda suudame.

Mis teie vaibi taga seisab, kui peaksite nüüd kokku võtma?
KRISTJAN:

Eks see masendav ole enamuse ajast… (naerab) Natuke on jah, depressiivne ning nukker.


JOONATAN: Närviline, depressiivne. Koledad emotsioonid on vahel, aga neid on ka kunst edasi anda.

Kui muusikast üleüldse rääkida – mida muusika teile annab? Milline muusika Teile meeldib?
AIMAR: Mis ta annab? Hingerahu. Oleneb…
KRISTJAN: Naisi ja raha!
AIMAR: Jah, näitan oma poolikuid tatoveeringuid vahepeal ja… Tegelikult annabki rahu. Mina ilma muusikata ei saa. Teinekord on vaikuses hea, samas siis mingi hetk hakkan nihelema. Kui mingi uue artisti avastan, siis on hea tunne.
KRISTJAN: No, Aimar on meil ju metal’i mees enamuse ajast.
AIMAR: Jah, kogu aeg olen olnud metal’i mees, aga ka rahulikumat kraami kuulanud elektroonilisest muusikast. Kuulan ka Stoner’it… Kristjanilt sain pealepressitult need Led Zeppelin’id ja Hendrix’id, AC/DC, mis mulle varem üldse ei meeldinud. Nende peale läksin sujuvalt. Jäi külge. Võiks öelda, et isegi parem, kui metal, mis vanasti kuulasin. Kuigi metal’ist ka siiani lemmikuid – Meshuggah, Textures, Sikth, Tesseract.
JOONATAN: Mul on selline tunne, et kui saan millegagi valmis – loo salvestatud vms, siis jääb midagi maha minust. Alati tahtnud, et kui tööd teen, siis see ei läheks halli massi. Kõike seda, mis mina teen saaks eristada teistest. Tunne, et olen millegagi hakkama saanud. Bändidest esimene suur lemmik oli Led Zeppelin. Sealt edasi läksin paljudesse stiilidesse. Olen alati proovinud niimoodi, et kuulan ja mängin palju erinevaid stiile. Igal bändiga on erinevaid emotsioone, mida edasi anda. Variatsioone ja erinevaid tundeid, mida saab tunda ja panna teisi tundma.
KRISTJAN:

Ma arvan, et muusika on mulle terve elu teraapia olnud. Läbi muusika väljaelanud oma mis iganes pingeid.

Vastupidiselt klišeedele on mul äge lapsepõlv olnud ja kõik on hea, aga olen alati millegi pärast pidanud agressiivsust läbi muusika välja saama endast – muidu lähen närvi ja muutun ebameeldivaks torisejaks inimeseks. Alati on olnud see. Tiineka ajal oligi nii, et kõige vihasem muusika, mida suutsin leida, oli kõige ägedam. Mul on kaks asja alati olnud – vahet ei ole, mis žanriga tegu, peaasi, et tunneksin selles emotsionaalsust. Emotsioon peab olema väga kindlalt sees, et suudaksin ennast läbi selle välja elada. Teine asi – kuna ma olen ka väga noorest peale kitarri fänn, siis peab olema hea kitarri mängimine. Aga see on kitarri-pedede teema.

6 2

Kristjan – Sina kirjutad bändis sõnu. Sireenid, hundid, tripid, eneseleidmine, lootuse otsimine… Räägi sõnade kirjutamise rituaalidest. Kuidas sünnivad? Millised on protsessid? Kas enne on sõnad ja siis instrumentaal või vastupidi?
KRISTJAN: Niimoodi, et alguses esimesed paar lauset tulevad täiesti sega-pudru. Alati tuleb muusika enne sõnu. Muusika peale põhimõtteliselt panen silpe kokku. Esimesed kaks lauset ja siis sealt iseenesest koos vaibiga, mis see muusika minus tekitab, kasvab edasi.  Enamasti on see mingisuuste sõltuvuste ja selliste asjade teemadel. Ma ei tea, miks.

Twist and turn, break the shell
Poor the poison down the well
See them drink it, drink as well
No more waking from the spell
–  “Wolf”

Kristjan, sa laulad ka. See ei kõla väga eestlaslikult. Kuidas su laulmise teekond algas? Kas käisid kuskil õppimas?
KRISTJAN: Ei, olen ise õppinud. Üritanud õppida normaalsetest materjalidest, mida internetist leidnud. Kõige tugevamad emotsioonid, mis on alla surutud tulevad alati läbi laulu välja. Melanhooliad ja sellised aspektid, mida ma rääkima ei lähe kellelegi ja läbi laulmise saan seda välja. Otse ei ütle, aga saab kuidagi ägedamalt. Mulle meeldib mütoloogia. Püüan nii hästi, kui oskan.

Kitarri teemadel – kuidas instrumentaal sünnib?
KRISTJAN: Mina mõtlen tavaliselt käigud ning vaibi välja. Käikudega on mul emotsioon peas olemas. Proovis hakkame kokku ajama. Mõnikord on lugu valmis, mõnikord paneme ülesehitust koos kokku, aga mingil määral olen kohati türann – kui sellest algsest emotsioonist hakkab asi välja minema, siis tavaliselt ütlen, et ei sobi. Mõnikord tuleb uus asi, mis palju ägedam, aga kui olen mõelnud masendava loo valmis, mis on minu meelest jumala äge ja kui see proovis liiga rõõmsaks minema hakkab, siis panen natukene türanni. Mõnikord üritan läbi suruda oma visiooni.
AIMAR: Siis ma hakkan kiusu ajama!

Lihtsalt kiusu pärast.

Aimar, räägi meile, kuidas trummikäigud sünnivad.
AIMAR: Oleneb, mis tunnetusega lugu olema peab. Proovime ühte moodi, proovime teist moodi. Vaatame, mis sobib.
KRISTJAN: Tavaliselt sobib lihtsam viis paremini. Seepärast meil mingeid 50/4 rütme sees polegi.

Aimar, Sind ju palju kiidetud. Kus sa mängima õppisid? Milline on sinu detailsem teekond trummideni?
AIMAR: Ise õppisin. Võtsin pulgad kätte ja mängisin ühe Lauri trummidega. Keerasin need peeglisse (Aimar on vasakukäeline – toim.). Ma olen õigekäeline! Laulmisest ei tulnud midagi välja. Esimehe töö väga ei istunud. Tehniliselt võib olla oleks saanud hakkama, aga klomp tuleb kurku. Hakkab tulema ja siis lööb bloki ette. Siis mõtlesin, et lauljakarjäärist ei tule midagi välja. Superstaari saatesse minna ei julgenud (naeravad). Mõtlesin trumme proovida, siis olen seal tagatasutal – keegi ei pane tähele.

BIG MISTAKE – kõik panevad tähele.

Ei adunud seda teemat tol ajal väga hästi. Siia maani ikka pulgad mu lemmikud! Sama, mis Hiina toit.
KRISTJAN: Ma arvan, et Aimaril see värk, et kuna ta inimesena on selline eriti äkiliselt närviminev, lühikese süütenööriga siis… Ta pole maailma tehniliseim trummar, aga see kuidagi õnnelik loodusõnnetus, et tema mingi teatud emotsionaalsus kõlab trummimängust läbi.

Joonatan – bassi lahti lammutades. Kas mõtled ise käigud või Kristjan ütleb Sulle?
JOONATAN: See väga palju ikkagi sõltub sellest, mis Kristjan toob, eksju. Palju sünnib ka proovimise käigus ja Aimariga palju koostööd. Bassimängijana proovin just trummariga hästi läbi saada. Trios peab küll võrdne olema, aga Aimariga sünnib meil jah koos kuidagi. Mina kuulan teda ja ma loodan, et tema kuulab mind. Siis tuleb midagi välja.

Joonatan, Sinuga on see teema, et oled õppinud muusikakoolis. Oled harjunud rafineeritusega või kuidagi, lihvituma olekuga? Need tüübid siin isehakanud, kes hindavad totaalset vabadust. Kuidas see vastuolu tundub? Teiste muusikutega, kes ka koolis õppinud, on ilmselt koostöö teistsugune?
JOONATAN: Seda küll, kuid enne seda, kui kooli läksin, olin ju ise “iseõppinud”. Mul ongi selline tunne, et olen mõlemat perspektiivi näinud. Ma pole see tüüp, kes on ainult muusika institutsioonides käinud.

Sul on vist ka selline arusaam, et muusikakoolis õpetatakse reegleid. Seal antakse tööriistad kätte ja ise valid, mis nendega teed.

Alguses oli võib-olla imelik – mõtlemine on muusikakooli inimestel ja iseõppinutel teine. Mina mõtlesin pigem muusikaliste terminitega, nemad emotsionaalsete, aga päris kiiresti tekkis ühine arusaamine.
KRISTJAN: Joonatan õppis meie keele ära.

Kes on Teie eeskujud?
KRISTJAN: Mul on väga palju neid. Bändid on vist rohkem, kui isikud. Kõige esimene überim eeskuju oli AC/DC’st Angus Young. Ma tahtsin olla tema, kui ma olin 11. Pärast seda igasuguseid inimesi ja bände läbi käinud. Cream oli suur eeskuju. Tänapäeva bändidest ma nimetada ei suuda. Black Sabbath oli über-eeskuju. Inimesi väga erinevatelt aladelt samuti – igast rulasõtjaid, kes meeldivad. Mul on alati nii, et kui leian uue bändi või raamatu vms, siis mul on komme, et uurin järgmised kaks päeva kõike, mis saan inimese eluloo/raamatu vms kohta. Kui mulle ei meeldi selle teose looja või ma leian midagi, mis mulle ei istu, siis ma kuulan/loen muusikat/raamatut ka täiesti teise vaibiga. Siis mulle see muusika ei meeldi enam. Mulle meeldib aus eneseväljendus, see on minu jaoks ülitähtis. Kui mingi asi on minu meelest võlts, aga hästi niiöelda lahe ning läheb kõigile peale, siis see on kõige nõmedam asi üldse.
AIMAR: Mul ei ole mitte kunagi olnud ühtegi trummarist eeskuju, sama moodi ka bändid jooksevad lihtsalt läbi. Samas, Nirvana on läbi aegade üks mu lemmikbände olnud, see siis ka kaasab David Grohl’i sinna. Pean mainima, et Foo Fighters ei meeldi mulle absoluutselt! Välja arvatud lugu “White Limo”. See on ainuke lugu, mis nende esituses meeldib.
JOONATAN: Mängima hakkasin ühe loo ja bassimängija pärast – Chris Squire. Tal oli üks lugu “Roundabout”, ma tean, et paljud bassimängijad on just selle loo pärast bassi kätte võtnud. Selles on midagi näkkulöövat. Paljudes bändides on bassimängijad tagataustal, tema lõi kohe esiplaanile. Eks ma olen selliseid bassimängijaid palju kuulanud… Iidoleid on palju tekkinud läbi aja. Trios on palju ruumi ennast väljendada. Ka bassil on tohutult variatsioone. Saab ka väga kõrgele minna ja ruumi ära täita. Selline bassimängu stiil meeldibki.

Teid on nimetatud laivbändiks. Kuidas ise suhtute? Kas pigem laivide bänd või tahaksite pigem nuppe kruttida kusagil stuudios? Ma olen ise teie esinemistel kordi käinud ja olete väga jõulised. Teie energia on väga võimas.
AIMAR: Stuudios on tore olla üks kord aastas.
KRISTJAN:

Stuudios oleme me jumala awkward’id alati.


AIMAR: Paari-kolme päevane teema on lahe, aga kui see saaks rutiiniks, siis paneksin ameti maha.

8

Olete käinud näiteks Positivusel ning kolm korda Tallinn Music Week’il. On teil mõni lemmik laiv, mis kolmele ühepalju meeldib?
KRISTJAN: Minu kõige ägedam lavakogemus üldse oli meie eelmise bassimehe Mike viimane keika Red Emperor’is. Seal saime mängida kauem, poolteist tundi – tavaliselt umbes tund. See oli äge, rahvast oli palju ja elati sajaga kaasa. Kui rahvast on, siis on alati lahe. Too paistis välja, oli palju võimsam, kui mujal.
JOONATAN: Konkreetset pähe ei tule.
AIMAR: Positivus oli uus ja huvitav, kuid viimane TMW Sinilinnus tundus minu jaoks kõige vägevam.
Joonatan: Kõik tõesti sõltub rahvast, kui rahvast palju ja heas meeleolus, siis mängime ise ka paremini. Red Emperor’is on tõesti olnud häid esinemisi.
KRISTJAN: Red Emperor meie kodu baar, seal inimesed teavad meid. Protest’is ka. (RIP Protest – toim.)
JOONATAN:

Intiimsus on tähtis.

Mis teeb Teie jaoks laivi halvaks, peale rahva puudumise?
JOONATAN: Intsidente on olnud küll. Me peame tõesti saama endale varsti lavamehe, kes valgustusega hakkama saaks. Meil on paljudes lugudes nii, et rütm kaob ära ja Aimari näitamise järgi tuleme tagasi sisse. Muidugi, kui see hetk käes, pannakse tuled kõik kustu või on hästi palju tossu nii, et mitte midagi ei näe.
KRISTJAN: Silmside on väga tähtis laval. Ja mõnikord pannaksegi täiesti kottpimedaks – kui on vaikus, siis on ka kottpime ja nii kui esimese noodi teeme, siis on valgus eredalt peal, onju. Nendes olukordades paneme täiesti mööda üksteisest, sest me ei näe midagi. Või ma ei näe maas oma pedaale ning astun valele pedaalile.
AIMAR: Trummidega pole raske, saab pihta ikka, aga kui peab hakkama seal pedaale kuvama, siis jah raske. Rocksummer’i äftekas oli kahtlane… Teistele bändidele ja staff’ile mängida oli imelik. Nagu bändiproovis.
KRISTJAN: Siis tavaliselt mängin kõige halvemini, kui üldse elus mänginud, sest ei püüa. Tuju ka halb.

Mind tegelikult kummitab siia maani meie jutt karakteri teemadel – siiras olek. Kuidas Teil on? Kas Teil on paika pandud bränding/rollid või pigem oletegi laval ise, selles siiruses?
AIMAR: Teatrit me küll seal ei tee! Tuleb see, mis tuleb.
JOONATAN: Teatrit ei tee!
KRISTJAN:

Ainus asi, mida me võib-olla vaatame – et me päris oma kodu riietes lavale ei läheks.

Me vaatame enne peeglisse, kas näeme ikka ägedad välja. Kuigi nüüd kindlasti keegi loeb ja siis vaatab meie Facebook’i pilte ja mõtleb, et “Õõ, ja nemad on omast arust ägedad”. (naeravad)

See ausus, millest rääkisite. Ilmselt Te ei lubaks ka, et bändiga hakataks mingisuguseid vigureid tegema?!
KRISTJAN: Minu meelest on see nii, et on inimesi, kes ei oska absoluutselt mängida ja laulda, aga kui nad teevad seda ausalt ja on tõesti näha hinge ning seda, mida tahetakse öelda, siis see võib olla kõige ägedam asi maailmas üldse. Aga kui tuleb mingi über-vend, kes on kõige parem pillimängija ja laulja maailmas, kuid on eneseväljenduselt võlts, siis seda on jumala hästi näha ja see on nõme.

Kuidas suhtute karakteri ehitamisesse ja “Staarikontsepsiooni” loomisesse? Kui pannaksegi karakterid ja muu rangelt paika.
KRISTJAN: Ma mõtlen… Mingil määral saan sellest aru, sellepärast, et muusikatööstus on see, mis ta on. Täiesti ilma selleta läbi ei löö. Lihtsalt ei satu olema see ige karakter juba enne.

Aga päris võlts, et inimene kaob sinna ära, mulle ei meeldi.


JOONATAN: Popp-bändidel on natuke kergem selles osas, jah. Meie stiilis ootavadki pigem inimesed ausust.
KRISTJAN: Me hullult palju oleme siin rääkinud Zeppelin’ist, onju. Neil tekkisid karakterid, kes nad laval olid ja nad polnud laval kunagi tavainimesed, vaid jumalad. Nad ei näidanud kunagi tavalist õrna inimlikkust välja, vaid Robert Plant oli alati täielik viiking ja seksijumal. Nad mingi aeg valisid endale sümbolid. See on ju ka karakteri tootmine, aga see on ikkagi see, et nemad ise mõtlesid välja, kuidas nad ise tahaksid ennast näha ja näidata.
JOONATAN: Ega nad alguses polnud! Selleks ajaks, kui nad seda tegid, siis nad olid maailma vägevaim bänd. Siis on palju rohkem vabadust. Aga siis mõjub see halvasti, kui seda teeb bänd, kes mängib kuskil garaažis. Siis see ei sobi.

Kõige tugevam mulje, mis sa rahvale pead jätma tuleneb muusikast. Imidž peaks tulema sellele järgi, mitte vastupidi.

Aga kas Teie oleksite nõus kunagi omale karakterid välja mõtlema? Siis oleks seksijumal-Aimar ja viiking Kristjan ja…
KRISTJAN: Ma loodan, et need asjad arenevad ise ja ma usun, et siia maani juba on ka. Võib-olla me näeme laval välja nagu täiesti suvalised jorsid – ma ei tea. Aga kujutan ette, et see areneb. Mida vabam ja enesekindlam oled, seda enam näitad oma karakterit.
AIMAR: Ennast päris voolima ei tahaks lasta hakata! Nipet näpet – siit ja sealt.
KRISTJAN: Sama teema, miks bändid panevad oma mõjutusi kirja biograafiatesse. Selleks, et kuulaja saaks samastuda. Kui oleme sama moodi riides nagu meie mõjutajad või kuulajaskond, siis see on kuidagi “jalg ukse vahele” inimese eelarvamusse.

Nüüd on ju Teil mänedžer Karl Sirelpuu mõnda aega olnud. On kuulujutte, et varsti ilmub Teie kauamängiv. Kuidas on lood sellega?
KÕIK KOOS: Plaat tuleb varsti!

Uusi keikasid on plaanis?
13. mail Sinilinnus, meie debüütsingli “Wolf” esitlus.

Pildistamise moodboard‘i leiate siit.

Intervjuu: Sandra Leushina (Häppening)
Loovidee: Kaisa Tooming (Häppening) / Thomas Elson Fotograaf
Fotograaf: Thomas Elson Fotograaf
Assistent: Nora Von B

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.

3 2

Kristjan

1 2

Aimar

2-2

Joonatan