27. jaanuaril toimus Kanuti Gildi SAALis enneolematult meeleline sündmus, Odööride öö. Õhtu ühendas tervikuks poeesia, muusika, tantsu ja parfüümikunsti. Sündmuse tutvustuses kirjutati, et õhtu räägib meile läbi õhus mänglevate joovastavate odööride loo sellest, kuidas lõhnade silmale nähtamatu mateeria meie emotsioone mõjutab ning pikendab. Tõepoolest, korraldajad täitsid lubaduse ning kunstinautlejate meeled said täidetud õhku piserdatud lugudega.

Kogeda sai nelja parfüümidest nõretavat episoodi. Iga narratiivi juhatas sisse Triin Tasuja poolt loetud poeesia, saateks Elektra ja Mari-Liis Rebase poolt valitud muusika. Hiilivas üksinduses liitus luulelisse tervikusse tantsija, kes sõnade lõppedes jätkas loo edasi kandmist läbi kehakunsti.

Toimus reinkarnatsioon, tantsijast sai õhus lendlev odöör. Ma uskusin seda ümbersündi ja haistsin iga tantsija lugu.

Atmosfääri täitsid lõhnad, mis oma ülbes iseteadlikkuses pakkusid emotsionaalseid rännakuid ja panid külaliste haistmismeele proovile – kas suudad haista emotsioone? Erootikat, obsessiooni, riituslikku pahelisust või võrgutamist? Roosi, nahka, tubakat?
Pärlid ja teemandid katmas Arolin Raudva muusikaga ühes rütmis pulseerivat kaela. Rene Köster aheldatuna iseenda ja oma pahede külge. Traadist sarved tema maskitud minal. Maarja Tõnissoni vampiirilik jumestus ning sünge ja läbistav silmavaade. Leidsime eest esteetidele omast detailisust. Tegu oli märkidemänguga, semiootiliste tähendustega andmaks edasi inimhinges irduvat ürgsust. See oli fantastiline kooslus erinevatel tasanditel. Alljärgnevalt leiad tantsuliste narratiivide subjektiivse tõlgenduse, mõjutatuna kirjutajate egoismist.

#ORGASM
Hingan sisse sügava sõõmu lõhnabuketti ja lasen õhtul end kanda. Atmosfäär on sensuaalne, ruumi ilmestab mahe valgus ning voodi. Oleksin sattunud justkui prantslaslikku buduaari, kus õhus väreleb naiselik aroom. Triin Tasuja poolt loetud poeesia viib mõtted rändama lillede olemusele ning lühtrite ja küünaldega täidetud ruumi keskel ärkab ürgnaiselik tantsija ellu.
Arolin Raudva punane kleit harmoneerub voodit katvate punaste nelkidega ning dekolteed katavad pärlid, mis on kui parfüümi tilgad. Ta on kui mereveest välja astuv Veenus – hüpnotiseeriv, sensuaalne, jumalik. Tantsija laseb ennast muusika rütmidel kanda. Ühtäkki on valgust otsivast õiest saanud sensuaalne naine. Ta kasvab kui lill erootilise puändini. Hingamine muutub sügavaks ja korrapäraseks. See on seksuaalne paisutus, instinktidele andumine. Toimub vabanemine. Olen šokeeritud, sest midagi sellist ei osanud oodata.

Paus. Mis just toimus?

#EBARDLIK VABANEMINE
Õhtu jätkub. Liigume suurde saali, mis on täidetud dekadentlike küünlajalgade ning valgete sirelitega. Pulmarüüs astub ruumi värdjalik pruut, samm-sammult läheneb oma pjedestaalile. Ta sammudest kasvavad uued kuningriigid ning õhku lämmatab nahkne noot. Ta pärjaks on traadiga kaetud mask ning kimbuks ahel iseenda küljes. Ta on masohist vabanemas ühiskondlikest normidest ja iseenda maskist. Ta väänleb muusikarütmis, kasvab vabaks ning heidab kõrvale kõik, mida temast ootad. Häbita roomab ta vaatajatele lähemale. Ülevalt alla, justkui sümboliseerides vooruse allakäiku. Tantsuline monoloog leiab lõpu läbi Rene kelmika näoilme. “Võta või jäta! Mind ei huvita!”. Hinge jääb kummitama mõte:

“Ma tahaksin olla tema!”

#VÕRGUTAJA
Mõnikümmend minutit hiljem leian ennast baarist, käes Robert Piguet parfüümist inspireeritud kokteil “Bandit” ning silmad rändavad Kanuti aknalauale. Seisatan. Hingan sisse. Vaatan võluvale võõrale silma. Kohmetun. Astun hüpnotiseeritult sammukese lähemale. Tunnen õhus tubaka ja naha intrigeerivat nooti. Lasen ennast valitseva sensuaalsusega kaasa viia. Maarja täidab ruumi pingega, valib häbematult ohvreid ja hüpnotiseerib neid oma tantsuga. Astun sammukese lähemale. Ei. See pole ainult tants. Haistan ürgset kutset. Astun veel sammukese lähemale ning kaon aegruumi piiritusse.

Ta on võrgutaja ja mina võrgutatu!

#UNENÄGU

PÜHA JA ÕUDNE LÕHN
su haige kollane kuma
mis päikese helendusega sama
kui linna halli öös
valguse reostusena paistab
su ihu feromoonide läägus
tegi tiiraseks mu siis
kuid praegu, milleks? tõrgub keha
sul hoopis teisel moel
tahan taha teha
su kolju avades vaniililiblikad
araabia viirukite suitsus tõusevad
ookeani vesi ja briis su suure keha
seest su sinna kinni jäänud
poisi välja uhuvad
järsk mürr ja kuivand apelsinikoored
selle noore naise kellena
oleksid eelistanud sündida
välja hooravad maikellukeste bütsantsid
ja muskaatki tantsides trummiga sust välja peksab hinge
kuuled, kuidas surm hõrk sõõrmeteis kestab?
nüüd sa tuhk hall peast
see veidike, mis järele jäänd
su õrnast nahast
on alkeemikute meisterdatud
lehaks nii hõrguks ja valusaks
kui pitsitab mindki
sinu raipe armastamise tõde
– Triin Tasuja

Õhtu kulminatsioon ootab ees. Kolm tantsijat, kes on pealtvaatajaid võrgutanud, vabastanud ja hüpnotiseerinud, saabuvad oma kuldsele pjedestaalile, unenäolisesse hüperreaalsusesse. Tunnen animaalset lille ja naha diskussiooni. Olen kindel, et see on unenägu, alateadlike instinktide orgialik väljund – kolmest saab üks. Intensiivsus laval ja meeliülendav muusika kisuvad publiku endaga kaasa.

Käes on vaimustav puänt! Tantsijate pilgus on näha saavutustriumfi.
Ovatsioonid, aplaus! Odööride öö oli kõike muud kui ootuspärane.

Jääb vaid küsida, millal saab veel?!

Korraldaja: Sume Hara
Tantsijad: Arolin Raudva, Maarja Tõnisson, Rene Köster
Luuletusi luges: Triin Tasuja
Muusika: Elektra, Mari-Liis Rebane
Fotograaf: Laura Uustal
Jumestus: Laura Uustal, Maarja Tõnisson, Rene Köster
Artikkel: Kaisa Tooming, Riine Rander