Meisterlik järjekindlus, visadus ja suur kirg muusika vastu – Anne Erm on naine, kelle panus Eesti muusikakultuuri ja -kogukonda on olnud märkimisväärne. Intervjuu kangelanna missiooniks on tuua inimesteni muusikat lähinaabruskonnast ja ka seitsme maa ning mere tagant. Pakkuda kuulajatele kvaliteeti, mälestusi ja elamusi. Seda nii festivali Jazzkaar raames kui raadiotöös. Tegutsenud on ta nii ajakirjaniku kui ka muusikateadlasena. Anne on Jazzkaare asutaja, direktor ning kunstiline juht. Tänavu tähistab festival oma kolmekümnendat juubeliaastat. Me küll puudutame festivali teemasid, kuid täna keskendume siiski temale endale. Kes on Anne Erm? Ütleksin, et Anne on vaba hing, kes teeb seda, mida armastab ning ei oota selle eest ei isiklikku kuulsust ega materiaalset rikkust. Ta on sama kirev kui džässmuusika. Teie ees on Ermi mõtted, väärtused, valitud seigad minevikust ja fragmendid (elu)kogemustest! 

Millist muusikat Sinu lapsepõlvekodus kuulati?
Noil sõjajärgsetel aastatel kuulasin esialgu vaid elavat muusikat. Isa ja minust 9 aastat vanem vend Ants mängisid hästi klaverit – Tšaikovski, Sibelius ja Chopin on sellest ajast kõrvu jäänud. Samuti meenuvad kooli aulas toimunud kontserdid – RAM, Georg Ots, Tiit Kuusik jt. Ilmselt oli meie raadio jäänud Rakvere korterisse ja raadiot asendas krapp, millest sai kuulda seda, mida Eesti Raadio tollal pakkus.

Milline oli Sinu lapsepõlvekodu?
Minu lapsepõlvekodu oli Pärnus tenniseväljakute vastas Pärnu Lydia Koidula nimelise II keskkooli hoones. Minu isa Jüri Erm, kes oli enne sõda Rakvere Õpetajate Seminari õpetaja, määrati kooli direktoriks ja minu esimesed kümme eluaastat möödusid selles majas. Meil oli suur külm köök, kaks tuba, mida soojendas ahi, kolmas oli isa ehk direktori kabinet, suur veranda ja väike aed, mis tol korral hämmastas oma liigirikkusega ja oli suviti minu mängumaa. Kuna isa-ema olid enamasti tööl, siis uitasin mööda koolimaja koridore ja istusin koolitädi juures, kes helistas tunni lõpus ja alguses kella. Mulle meeldis mängida minuvanuse Tiinaga, sest peagi asus samasse koolimaja tiiba, üle koridori elama I Keskkooli direktori pere. Sain osa kõigest, mis koolimajas toimus. Ema õpetas emakeelt I Keskkoolis, mis kolis ka samasse majja. Lisaks juhendas ta näiteringi, vahel istusin nii koolitunnis kui ka proovides.

Anne, kas jagad mõne mälestuse või hoopis muusikalise pala, mis Sind inimesena hästi iseloomustaks?

Olin kooliajal üsna tagasihoidlik, vahel ka kurvameelne. Minu toonaseid emotsioone iseloomustavad ehk kõige paremini Chopini ballaadid, millest ka Tallinna Muusikakoolis muusikateooriat õppides tegin kursuse töö. Kujutasin vahel ette, et elan 19. sajandil kusagil kaunis mõisas, mängin klaverit, luuletan, jalutan…  

Läbi elu on Sind saatnud muusika. Õppisid klaverit Laste Muusikakoolis. Otsa koolis lõpetasid muusikateooria eriala. Seejärel astusid Tallinna Konservatooriumisse kompositsiooni õppima. Kokku võttes, milliseid väärtusi need koolid andsid, mida siiani endaga kaasas kannad?
Esimesel Tallinna Muusikakooli sügisel sain 17, iseseisvaks eluks ei olnud mul kogemusi ega elutarkust. Sugulaste juures oli mul tuba ja köögi kapis üks riiul, kus seisis üks kollane mannapurk. Ma ei julgenudki seal köögis süüa teha, kui vast paar korda. Elu püsis tihti saiakeste ja juurviljapoe aprikoosi mahla peal, sest muusikakoolis ei olnud sööklat. See-eest oli meil tore ühtehoidev kursus, käisime koos mitmetes kodudes pidusid pidamas, millest on vahvad mälestused. Ja nii sagedasti kui tollal sai raamatukogus käidud ja uuritud vajalikku muusikaalast kirjandust, mis oli mõistagi venekeelne, sellist raamatukogu perioodi ei tulnud enam hiljem. Muusikakoolis sai ca 30 kopika eest “Estonia” kontserdisaalis kontsertidel käidud oma paar korda nädalas ja rõdul seistud – ka sellist asja enam ei tulnud. Muusikakoolist sain baasteadmised muusikaajaloost, sõbrad, džässiarmastuse – sest meie kursusel oli kolm andekat džäss-pianisti – Raivo Tammik, Aarne Vahuri ja Peeter Kardna. Ning Raivo juures kodus sai ka esimesi välismaiseid plaate kuulata. Ja sain kogemuse, kuidas elus hakkama saada.     

Kui raske oli tudengist “päris ellu” astuda?
Kui lõpetasin Tallinna Muusikakooli, siis paluti mul kohe samasse tööle jääda. Õnneks küll mitte päevasesse osakonda, vaid kaugõppe tudengitele muusikaajalugu õpetama. Samal ajal astusin konservatooriumisse heliloomingut õppima, seega pidin hakkama saama nii õppimise kui ka õpetamisega. Esialgu polnud mul ka oma pesa, olin ikka sugulaste juures ja viibisin pigem pikad päevad linnapeal. Siis tuli veel ansambel Collage ja koos sellega suur rõõm muusikast.   

Mis seisukohal oled, kas muusik peaks olema lõpetanud muusikakoole, saanud klassikalist haridust või saab tänapäeval edukalt ka iseõppijad ja isehakanud instrumentalistid hakkama?
Alati on vaba valik, tõelised anded ei jää vaka alla ja vahel juhtub, et talendid alustavad õpinguid hoopis hilja, olles õppinud varem midagi muud ja siis taibanud, et muusika on nende tõeline kutsumus.

Muusikutee on pikem kui arstiks õppimine. See nõuab visadust ja armastust. Iga instrumenti ei ole vast 20 aastat tarvis õppida, aga harjutada on ilmselt küll pidevalt vaja, eriti, mis puudutab keelpille ja klaverit. See on ju imetlusväärne, kuidas muusik mängib peast ja ilmeksimatult näiteks Rahmaninovi klaverikontserti, selleks peab olema muusikaga ja klaveriga täielikult kokku kasvanud.

Talendikal pianistil on repertuaaris võib-olla kümme klaverikontserti ja veel soolokavad. Selle taga on pöörane töö, et kuulajatele elamust pakkuda.  

Pöördudes konkreetselt džässi juurde – kuidas ja miks džäss Sinu südame võitis?
Džäss võitis mu südame ikkagi tänu Collage’ile, Uno Naissoole ning Tallinna 1966- ja 1967. aasta festivalidele ning raadiotööle. Hakkasin siis suuremat tähelepanu pöörama džässile ja kuna tegin muuhulgas aastaid igal nädalal ka uutest heliplaatidest saadet, siis sain plaadipoest n-ö tutvuse kaudu soetada ka džässiplaate. Tõsi, valik ei olnud kuigi lai – peamiselt jõudis plaadilettidele Poola, Tšehhoslovakkia, Kuuba ja Ida-Saksamaa plaadifirmade heliplaate,  Ameerika omasid veel mitte. Tol ajal oli minu jaoks džässi kuninganna Ella Fitzgerald, kelle lugusid ka Marju Kuut ja Silvi Vrait laulsid. Ja kui saabus bossanovade ajastu, hakkasid tohutult meeldima Jobimi bossanovad, mida ka Collage’iga laulsime.

Rääkides Collage’ist. Kuidas Sind elutee sinna viis ja kuidas seda aega meenutad?
Ansambli Collage kutsus kokku koorijuht, hilisem ansambli Laine juht Raivo Dikson. Põhiosa lauljaid olid konservatooriumi tudengid, aga mõned olid ka Otsa-koolist ja Raivo tutvusringkonnast. Esimesel sügisel oli lauljaid proovis vahel tublisti üle tosina. Laulsin tollal Üliõpilaste Teadusliku Ühingu Kammerkooris ja ilmselt jäin sealt talle silma. Järgmisest sügisest võttis ansambli juhi kohustused üle Aarne Vahuri, seda meie väikese paleepöörde tulemusena, sest suurt ja muutuvat koosseisu polnud eriti mõttekas hoida. Aarne oli juht, kes tegi palju vahvaid seadeid ja meile avanes salvestusvõimalusi raadio stuudios. Salvestasime 3 LPd ühe EP ja veel hulga lugusid.  

Millisel kohal on laulmine Sinu elus viimasel ajal?
Seda võib ette tulla vaid laulupeol kaasa lauldes või sünnipäevadel.

Kas Collage sai esitada loomingut, mida süda ihkas või pidi tegema riigivõimu tõttu järeleandmisi?
Collage oli professionaalsetest muusikutest koosnev harrastusansambel, millele mobiilsust kasutas ära televisioon muusikalistes telefilmides, saadetes ja raadio estraadiorkester oma kõlavärvide skaala laiendamiseks. Lauljad kasutasid taustvokaaliks College’i triot. Kuna õige pea leidsime tee klassika ja džässi tõlgendamisest rahvalauludeni, siis see oli pigem positiivne kui taunitav.

Anne, ka raadio- ning teletööd oled teinud, raamatu “Polkast rokini” kirjutanud. Kui mõelda nõukogude režiimi peale – kas see kõik kuidagi moodi ahistas ka vaimselt? Kas loomehingena oli keeruline navigeerida maailmas, mis seadis kunstilisi piiranguid?

Kõige eredamalt tulid need piirangud ilmsiks raadiotöös. Meenub, et näiteks 1970. aastatel ei tohtinud olla hommikumuusika palades improvisatsiooni, trompeti või saksofoni soolot. Lööklause “Täna mängid džässi, homme reedad kodumaa” oli selle tobeduse musternäide. Vaatamata piirangutele püüdsime raadios ikka ka Ameerika džässi mängida, kasvõi nimetades Milleri ja Ellingtoni Ivanoviks või Petroviks, eriti teadustamata kavades. Ja ka proportsioon kui palju võis olla võõrkeelset muusikat eesti- ja venekeelsete vastu oli umbes üks elevant versus üks ööbik.

Ka pealkirjade kallal võidi norida. Perioodil, mil tegin Moskvale muusikasaateid, olid keelatud orelipalad ja kõik, mis viitas vaimulikule muusikale. Ahistatust ja ahastust tekitas raudne eesriie, väga oleks soovinud näha, kuidas elavad inimesed vabas maailmas. Meie maailm oli ⅙ kogu planeedist ja kasutasime raadio toimetajatena võimalust käia komandeeringutes muusikafestivalidel liiduvabariikides või lihtsalt ka uurides, mida teevad näiteks Gruusia või Moskva heliloojad.  

Too välja olemuslikke sarnasusi – Anne Erm & džässmuusika:
Džäss oli Nõukogude Liidus üks protestivaimu ja vabaduse sümboleid. Seepärast oli džäss ka tihti põlu all või isegi keelatud.

Džässiga on nii, et kui see kord meeldima hakkab, siis ei reeda Sa seda kunagi.

Pöördudes tänapäeva – kas kaasaegses maailmas on lihtsam rahva südamesse pugeda, korraldada ja “pildil olla”?
Pildil olla on muidugi oluline, kuid tänapäeval muutub see üha keerulisemaks, sest valikuvõimalus ja konkurents on suurem kui eales varem. Südamesse saab pugeda ikka hea muusika ja artisti karismaatiline esitus, meie ülesanne on aidata see hea üles leida ning avardada kuulaja muusikalist maailmapilti.

Kui palju Sa isiklikult üldse “pildil olla” oled tahtnud?
Minu jaoks pole oluline olla esiplaanil. Kuid festivali Jazzkaar tuleb ikka siin Eestis ja ka maailmas esindada. Kuna olen pikalt raadios töötanud, siis on Eestis ilmselt mu hääl tuttavam kui nägu. Vahel üllatud isegi kui mõni poemüüja Ruhnu saarelt või teenindaja Rimis tunneb mu hääle järgi ära ja ütleb mõne komplimendi.

Usun, et kui oled maailma vastu hea, siis on ka maailm Sinu vastu heatahtlik. Tee oma ettevõtmisi nii hästi, kui oskad ning anna endast alati parim, siis teod räägivad Sinu eest ja avalikkuse ette spetsiaalselt pole vaja tikkuda.

Kuldsed sõnad! Aga miks pöördusid loojast-ajakirjanikust hoopis korraldajaks ja teerajajaks?
Üks amet võib ootamatult teiseni viia. Tänu sellele, et külastasin Moskva, Peterburi, Tbilisi, Jerevani jt džässifestivale, sain rohkelt kontakte ning kui sealsed muusikud minult korduvalt küsisid ”millal Tallinnas jälle džässifestivalid toimuvad?”, siis lubasin grusiinidele, et korraldan vähemalt ühepäevase sündmuse, millest kujunes aga 1990. aastal 5-päevane festival. Seda muidugi mitmete osapoolte abiga.

Festival Jazzkaar peab tänavu 30ndat juubelit. See on olnud sisuliselt Sinu elutöö. Sinu laps. Loomulikult on tiim tähtis, ilma tiimita ei oleks Jazzkaar nii suur! Ometi, aastaid ajasid Jazzkaare asju sisuliselt üksinda – alates artistide kutsumisest kuni turunduseni välja. Kas mäletad neid esimesi samme, mis festivali Jazzkaar üldse võimalikuks tegid?
Jazzkaar sai teoks tänu sellele, et muusikasaadete peatoimetaja Paul Himma lubas mul seda toimetuse töö kõrvalt teha ning filharmoonia direktor Oleg Sapožnin lubas ka kaasa aidata. Paar aastat oli see nagu kirik keset küla, filharmoonia aitas korraldada, aga võlad jäid isiklikult minu kaela. Restorani Eeslitalli omanik džässifänn Jens Moustgard oli väga abivalmis, pisut hiljem pani õla alla Viru hotell ja siis Finnair, see oli juba tohutult suur abi. Esialgu tuli jah paljutki ise teha ja ka untsu läinud asjadest õppida. 1994. aastaks oli festival saavutanud juba kvaliteedi ja usaldusväärsuse, millele tugines ka edaspidine edu. Kunagi ei ole ma kõike üksi teinud, ikka on olnud vabatahtlikke abilisi ja ka sümboolse tasu eest aitajaid. Kuid artistid, lepingud, läbirääkimised sponsoritega, kontserdikohtadega, reklaam, eelarved, taotlused jne – palju asju olen oma nahal järele proovinud.

Kuidas toimib Jazzkaare “organism” tänasel päeval?
Täna on Jazzkaare tiimis aastaringselt viis töötajat: Anne, Anu, Eva, Merli, Marti ja osa teenuseid ostame sisse. Meie väikeses meeskonnas on välja kujunenud valdkonnad, millega keegi tegeleb. Võib juhtuda, et mõni ülesanne on raske ja pole kõige inspireerivam. Tuleb ausalt tunnistada, et koormus septembrist maini on tõesti suur, sest peale kevadise suurfestivali Jazzkaar korraldame sügis- ja talvehooaja kontserte ning festivali Jõulujazz, teeme koostööprojekte ja tunneme muret Eesti džässi käekäigu pärast nii kodus kui ka välismaal. Kus vähegi saame, siis aitame ja lööme kaasa.  

Millised on olnud ehk raskeimad õppetunnid tööalaseid rolle täites – kas aja planeerimine või ehk mõnest eraelulisest aspektist loobumine?
Esimene õppetund oli aastal 1991, kus lubasin esinema võtta lauljatar Anita O’Day. Olin temast kuulnud, kuid muusikat meil raadios ei olnud. Kui agent saatis reklaammaterjali, siis lugesin arvustusest, et tal oli intonatsiooniga probleeme, ta oli tollal juba üle 70 aasta vana.  Pealegi lisandus esialgu kokkulepitud hinnale veel paar tuhat dollarit. Siis ütlesin lihtsalt ära, kuid festivalini oli jäänud vähem kui kuu. Saabusid sõimuvalinguga telexid, kus märgiti, et eestlased on juute tapnud ja veel miskit mitte kõige leebemat. Mind tuli raadiosse ähvardama ka üks gruusia mees, öeldes, et mind pannakse vangi. Olukorrast aitasid välja Paul Himma, kes saatis tollele agendile vastuse ja Uku Kuut, kes oma Ameerika tutvusi kasutades suutis ruttu leida uue peaesineja, kelleks sai Jeff Lorber Fusion. Sellest siis moraal, et lepingud peavad olema korrektsed ja kui see on juba allkirjastatud, siis ei saa enam muuta midagi. Tol korral käiski kirjavahetus kas kirja või telexi teel. Ja õnneks polnud leping allkirjastatud.  

Mille üle oled kõige uhkem ja kõige tänulikum?

Uhke öelda on vast palju, kuid olen tänulik, et olen suutnud maailma džässi eredad muusikud tuua meie väikesesse Eestisse ja olen vastu saanud nii palju positiivset tagasisidet kuulajatelt, artistidelt ja agentidelt. See kõik on meie väikese tiimi töö vili, sest alati püüame nii artistidele, koostööpartneritele kui ka kuulajatele pakkuda parimat ning mitte rahulduda sellega, mis on saavutatud, vaid vaadata kaugemale ja kõrgemale. Südame teeb rõõmsaks, et tänaseks on päris mitmed Eesti džässmuusikud välislavadel oodatud ja hinnatud.

Aja planeerimise ja organiseerimise mõttes, Sul on aastaid praktikat selja taga – on ehk soovitusi noortele, kes tahaksid palju jõuda, aga satuvad hätta?
Kindlasti on vaja häid kaasamõtlejaid ja partnereid, kellele toetuda. Sponsorite toetuseta ei õnnestu tänapäeval kuidagi toimetada. Esimesest aastast mäletan ühe ametniku soovitust – kui muusikud tahavad festivalile tulla, las nad siis maksavad. Hindamatu on kindlustunne, mida pakuvad tänasel päeval Kultuuriministeerium, Kultuurkapital ja Tallinna linna Kultuuriväärtuste Amet. Noil aegadel kui firmad on ebakindlad ja ei investeeri kultuuri, vaid võib-olla sotsiaalsfääri, ei tohi ju pille kotti panna. Ja ikka usun, et kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Tuleb uskuda enda tegemistesse ja anda endast parim.   

Oled alati nii särav, nooruslik ja tegus. Mis on Anne Ermi vaimse rahulolu retsept?

Mida rohkem teed, seda rohkem jõuad. Noor seltskond nõuab, et ma ei jääks ajast maha. Aga rahu, pigem olen ma vaimselt rahulolematu. Kuid tasakaalukust aitab säilitada joogaga ja Shindoga tegelemine.

Kannatada on saanud laiem kultuuriline enesetäiendamine, kuigi käin palju kontsertidel, tahaks ka teistest kultuurivaldkondadest rohkem osa saada. Minu unistused takerduvad peamiselt ajapuuduse taha. Olen õnnelik, kui meie muusikutel läheb hästi, perel läheb hästi, tiimil läheb hästi, festivalil läheb hästi ja kui suudan oma aastatepikkust kultuurikihti tihendada hallatava suuruseni. Loodan, et pärast festivali see õnnestub.  

Vaata pildistamise moodboard’i.
Vaata pildistamise telgitaguseid.

Telgitaguste fotod/pildistamise assistent: Otto Suits
MUA: Agne Vaher

Häppeningi tiim:
Intervjuu: Sandra Leushina
Loovidee: Sandra Leushina & Sadu Triste Juurikas
Fotograaf: SADU
Produtsent: Sandra Leushina
Stilistika: Kristin Liias
Pildistamise assistent: Riine Rander

Kimono: Karolin Kärm
Pluus, püksid ja jalanõud: ZARA
Ehted: Tali disainipoodMonton ning erakogu

Aitäh koostöö eest restoran Tai Boh!

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.