Viimastel aastatel on eestlased elanud kaasa mitmete rõivadisainerite edulugudele. Ent samal ajal kui sihitakse globaalset tunnustust ja müüginumbreid, on osad loojad unustamas eetikat.

Mure kodumaa rõivadisaini pärast on minus kasvanud mitmeid aastaid. Olen jälginud, kuidas sõnast “disain” on kulmineerumas fenomen. Aina enam tarbitakse disaintooteid, sest sellest on saanud trendikuse sümbol, ent väljendi sisuline väärtus on ajas kadumas. Disain peaks olema olemuselt probleemide lahendamine. Küsima küsimusi, leidma probleemkohti ning eetilisi lahendusi. Näiteks, milliseid tekstiile kasutada, et toode oleks nahasõbralik ja naturaalne; kuidas luua riideid, mis kahjustavad vähem keskkonda ning jätavad väikese ökoloogilise jalajälje? Alustades Tallinn Fashion Weeki viimaste aastate kesistest kollektsioonidest lõpetades mitmete disainerite eetika puudujääkidega, seisan küsimuse ees – mis toimub kodumaa rõivadisainis?

Disainer, palun austa oma kliente
Rõivatööstus on number kaks saastavaim tööstus maailmas. Osalt seetõttu on saanud olulisemaks kodumaiste toodete eelistamine välismaistele. Kuid kui paljud teavad, kes on disainpluusi kanga kudunud, millisest riigist on kangas kodumaale rännanud ning kes on toote kokku õmmelnud? Kui disaintoote nime all müüakse Poolast tellitud T-särki, millele on Eestis tehtud siiditrükk, siis tegu ei ole keskkonna ega tööjõu suhtes eetiliselt toodetud disaintootega. Kui ehete kivid tellitakse Indiast, kus töötajad peavad eluohtlikes tingimustes maavarasid kaevandama, siis toode pole eetiliselt loodud. Disainer, palun austa oma kliente ja disainialase mõtlemise eetikat.

Ole teadlik oma ostuotsustes
Oma osa selles ahelas on ka tarbijal. Iga kord, kui lähed poodi, langetad valiku, mis liblikaefektina mõjutab maailma ja toetab teatud tüüpi tootmissuhteid. Kas toetad tegijaid, kes seisavad töötajate heaolu eest, kes on teadlikud oma toormaterjali päritolu ja tootmistingimuste osas? Või toetad lapstööjõu ja alamakstud lihttööliste ebainimlike tingimuste jätkumist? Eestis leidub mitmeid väga eetilisi loojaid, näiteks Studio Augusti osa kangaid kootakse valmis Sindis, ülejäänud materjalid on samuti sertifitseeritud, naturaalsed ja loodust võimalikult vähe koormavad. GUILD toob kangad Saksamaalt, Itaaliast või Jaapanist, sealjuures kudujad on hoolikalt valitud ning tooted saavad elu läbi kodumaiste rätseppade. Palun ole teadlik, mida tarbid ja keda toetad.

Mustav südametunnistus ja võimalused
Puhast südametunnistust ei oma meist tõenäoliselt keegi. Isegi, kui tahaksid olla 100% eetiline, siis kui mitmel kodumaisel disaineril oled näinud müügis näiteks tavalist alussärki, klassikalist musta turtle-neck’i või Eesti talvisele kliimale vastupidavaid saapaid? Kusagil disainiprobleemide kaardistamise ja turunõudluse vahepeale on tekkinud tühimik, mida ei ole täidetud. Või vastupidi, see on täidetud kiirmoega. Paratamatult pööratakse sellises olukorras pilgud masstoodangu poole. Ka Häppeningi fotoprojektides oleme seetõttu korduvalt sama teed läinud. Paradoksaalne olukord, kus unistan mustava südametunnistusega paremast maailmast, kuid usun, et kõike on võimalik muuta sammhaaval liikudes. Selle poole me ka püüdleme.

Dikteeriv turunõudlus
Samuti oleks õiglane analüüsida turuolukorda. Nõus, eetiliselt loodud disaintooted on märgatavalt kallimad masstoodangust. Igaüks ei suuda lubada aeglase moe põhimõtetel loodud riideid. Seetõttu on turunõudluse survel täidetud tühimik. Masstoodang hoiab tootmiskulud madalad ning kasumi kõrge ja eetika olematuna. Siinkohal pakun välja alternatiivse lahenduse: selle asemel, et soetada mitu odavat toodet, investeeri 3-6 kuu tagant kvaliteeti ja eetilisemasse maailma.

River Island Tallinn Fashion Week’il
Kõige eelneva vaimus pean aga esitama küsimuse Tallinn Fashion Week’i peakorraldajatele. Millisel hetkel eksis kevadisse programmi ära River Island? Bränd, mis on korduvalt saanud süüdistusi lapstööjõu kasutamise eest ning isegi pärast välja kommunikeeritud eetikamuutusi on jäänud vahele tööjõu ekspluateerimisega. Miks peab mul olema piinlik vaadata Eesti suurima moesündmuse programmi? On aeg selles pildis midagi tõsiselt muuta.

Mood ei pea olema ebaeetiline, disain aga ei tohiks seda olla. Kui fakt, et moetööstus on hävitamas meie koduplaneeti pole probleem, millele disainerid ja disainimaastik peaksid esmase prioriteedina tähelepanu pöörama, siis ma ei tea, mis selleks on.

NB! Olgu mainitud, et antud sõnad seadsin ritta äärmiselt raske südamega ning artiklis jagatud kriitika ei püüa üldistada kodumaa moemaastikku.

_____________________________________________________________

 

Loe ka artikleid:
“Moetööstuse räpane pool: greenwashing ehk rohepesu”
“Kuidas tarbida eetiliselt moodi?”
“3 kuud samade riietega ehk mida õppisin Projektist 333?”

_____________________________________________________________