“Hands Around the Moon” on Ewert and The Two Dragonsi epohhi loov värske kauamängiv, mis tõstab esile bändi loomingulise küpsuse, julguse ja helipildi karismaatilisuse. Draakonid on pea kümme aastat olnud eredaks suunanäitajaks Eesti indie-roki maastikul – üheskoos on üllitatud neli albumit, tuuritatud Euroopas ja USAs ning kogutud arvukalt tunnustusi. Pika teekonna jooksul on kogetud joovastavaid õnnestumisi ja seljatatud katsumusi. Album “Hands Around the Moon” on suurepärane kulminatsioon bändi senisele kasvuloole ja põnev lähtepunkt uuele loomingule.

Veetsime Ewerti, Erki, Kristjani ja Ivoga muheda pühapäeva, et saada sissevaade albumi loomisesse ning püüda fotodele albumilt kostuv kogenud, ent mänguline “on-the-road” vibe. Millise laulu alguse laulis Ewert esimese korraga linti ja kuidas rikastas Sander Mölder draakonite dünaamikat? Tutvugem!

Tagaplaanil vasakult Ivo ja Kristjan; Esiplaanil vasakult Erki ja Ewert

Mille kaudu te igaüks end enim defineerite?
Erki: Kindlasti pere ja teise väga eestlasliku asja ehk töö kaudu. Viimase avastasin enesegi jaoks üllatuslikult. Mõlemad pakuvad mulle kohta, mille läbi kogu aeg arenen, õpin end tundma ja üritan end parandada. Pere ja töö on mulle olulised, nagu tavaline Eesti mees on töö mees.
Ivo: Samuti pere ja töö – need hoiavad arengus ja annavad tunde, et liigud elus kuskile suunas ja ei tammu kohapeal.
Ewert: Ennekõike olen abikaasa ja isa, need rollid on minu jaoks tähtsamad kui töö ja muusika. Aga selleks, et olla õnnelik, pean tegelema nende kõigiga. Muusika on minu töö ja esimene armastus. Loomulikult on see palju romantilisem kui mõni teine töö, aga see on siiski töö, millega pean tegelema aktiivselt. See ei ole nõnda, et ilulen kuskil ja muusika lihtsalt voolab välja. Mõnikord ka voolab, aga teinekord pean seda ikka nii-öelda tangidega tirima või vähemalt tuleb lätte juurde minna läbi tiheda metsa, et jõuda allikaveeni, mis lauluga vuliseb.
Kristjan: Kõigepealt keskkonna kaudu, kus olen kasvanud ja elanud. Olen eestlane, isa, elukaaslane. Samuti defineerin end töö ja pillimängu kaudu. Nõnda püüan mõtestada maailma enda jaoks, leida lahendusi.
Erki: Ewert rääkis tööst ja selle romantikast – ma olen hästi palju sellele mõelnud.
Ewert: Arvan, et see romantika on paljuski noorusega seotud, idealiseerid selle protsessi paljuski hullusti üle.
Erki: Täpselt. Muusikuks olemise ideaali ja kuvandiga tundub, et ma ei tohiks öelda, et muusika on töö, sest inimesed võivad seda mõista valesti, stiilis, et ma ei tunne üldse rõõmu muusika tegemisest. Samal ajal tunnen, et tahan järjest rohkem öelda, et muusikuks olemine on töö ja olen uhke, et see on minu töö, sest tõesti teen tõsist tööd sellega, et lihvida kunsti, mille kallal me parasjagu tegeleme. See küll ei pruugi toimuda konkreetselt kellast kellani, aga muusiku töö polegi selline. Võid istuda õhtul diivanil ja pea teeb ikka tööd, hoiab öösiti ärkvel. Loomise protsess toimub kogu aeg. Kui kunagi levis slogan: “Do what you love and never work a day in your life,” siis ütleks, et selle tänapäevane täiendatud versioon: “you kind of work all the time,” peab hästi paika.

Ütlen uhkusega, et muusikuks olemine on minu töö ja see on elutöö.

Tulles teie värske loomingu juurde – album “Hands Around the Moon”. Milline oli teie esmane emotsioon pärast albumi avaldamist 23. novembril 2018?
Kristjan: Arvan, et kuna meie endi jaoks oli album juba ammu valmis, siis avaldamine oli formaalsus ja emotsiooni pidime natukene teesklema. Olime ise juba kuulanud, harjunud ja emotsioonid läbi elanud.
Ewert: Mitte, et oleksin kahelnud, kas see album välja tuleb, aga mingit sorti pingelangus kaasnes avaldamisega küll. Üks asi on see, et album on valmis, teine aga see, et on olemas füüsiline pressitud vinüül – see on justkui tempel, keegi pani allkirja alla, et nüüd on album kindlasti valmis.
Erki: Kuulajate ja meie ajatelg on väga erinev. Albumi avaldamine on oluline päev, see oli mul kalendris lausa kirjas, aga nõustun Kristjaniga, et minu jaoks oli see päris emotsioon ära juba napilt nädal varem, kui sain seda vinüüli käes hoida, vaadata ja nuusutada. Ilmumise päeval saime kokku, rääkisime juttu ja tähistasime, aga mõtted olid järgmises kohas, uus töö juba käib. See esmane emotsioon pole täpselt sünkroonis kuulajatega ja see on tegelikult normaalne.

Sibyl Vane’i bassist Heiko Leesment on öelnud, et album on artistile finiš, aga kuulajatele start: “Pärast salvestamist on emotsionaalselt tühi olla, aga publiku jaoks alles kõik algab,” st esitluskontserdid jne. Kuidas suhestute?
Erki: Mõistan, et selline tunne võib olla, aga iga albumi tegemine on igal ansamblil erinev. Meie albumi tegemise ja saamise lugu oli kaetud teiste emotsioonidega kui kurnatus. Arvan, et mind valdab peamiselt elevus selle ees, et kuidas siit edasi läheb.
Ewert: Selle albumiga liikus kõik üsna orgaaniliselt algusest lõpuni välja, mingit lõtku vahele ei jäänud. Valmis saamise ja väljaandmise vahel oli väga lühike aeg, praktiliselt viimase hetkeni tegelesime veel kujunduslike asjadega. Ei jõudnudki tekkida distantseerumise tunnet. Pigem oli selline tunne albumiga “Circles”, tuli otsida seda loomingu juurt uuesti.

Ewert, oled öelnud, et Sinu jaoks oli uuel plaadil tugev vabastav efekt: “Taasavastasime armastuse muusika kirjutamise ning lugude rääkimise vastu.” Mis vahepeal juhtus? Kuhu see armastus kadus või kas üldse kadus?
Ewert: Ilmselt mingi osa kadus. Mitte et selle plaadi tegemine oleks ainult roosipõõsad ja kaisukarud olnud, toimetamist ja nuputamist oli väga palju, aga kogu selle protsessi juures nägin üht väga head kohta, kuhu me liigume ning see tegi kogu raske töö nauditavaks ja kergemaks.

Olin selle albumi tegemise juures üldiselt väga rõõmus. Võib-olla see tähistaski seda, et ma isiklikult leidsin uue rõõmu kirjutada kurbi laule.

Kas albumiga “Hands Around the Moon”eesmärk omaette oli Ewert and The Two Dragonsi kõlapilti veidi muuta või juhtus see orgaaniliselt?
Erki: Eesmärk oli leida sobiv kõlapilt. Tundus, et see helikeel ja meetod, millega varasemalt oma tegevusele lähenesime, ei olnud enam see, mida enda jaoks sel hetkel vajasime. See ei töötanud enam meie jaoks. Olime palju aastaid neljases formatsioonis pilli mänginud ja see ei viinud meid enam kuskile uude tundmatusse, kus oleks avastamisrõõmu ja põnevust.
Ewert: Eesmärk ei olnud saundi muuta, me lihtsalt ei olnud enam vana saundiga rahul.
Kristjan: Pigem oli see seesmine vajadus.
Ivo: Tunne, et tahaks katsetada rohkem.

Kaasasite albumi loomise juurde produtsent Sander Möldri. Kuidas leidsite tee temani?
Ewert: 2016. aasta kevadel tegime neljakesi paar demosessiooni, kus oli eredaid hetki, aga need jäid kõigi jaoks soiku – keegi ei läinud entukaga koju, võtnud salvestatud ridu ega hakanud kihvte lugusid kirjutama. Mul on Tuhalaane sessionsi ketastel gigasid ja gigasid jämmi. Kuigi me kõik tunneme Sandrit juba kaua, siis produtsendiks ei osanud teda esialgu keegi pakkuda. Õnneks sattusin puhtjuhuslikult temaga ühel õhtul jämmima ja arvan, et see oli minu jaoks murdepunkt. Lõime loo “Little Love” alguse, sinna tuli nii palju Sandri täpsust ja helisid peale ning mõtlesin, et tahakski midagi sellist teha! Seejärel müüsin selle idee ka bändile maha. (pahvatavad üheskoos naerma) Ma ei pidanud palju müüma.

Mida koostöö Sandriga teie bändile juurde andis?
Erki: Mulle väga meeldis kogu tema toodud tehniline pool, aga tähtsam oli see, et bändidünaamikasse lisandus veel üks inimene, kellega arvestada ja koos teha. Mulle väga meeldis lisaks ta rikkalikule muusikalisele pagasile tema energia. Ta läheneb loomingule hämmastava kergusega. Arvan, et see kandus ka meile üle. Enne võtsime kõike liiga tõsiselt. Sellest energiast läks kogu õhkkond ja loomeprotsess kergemaks ning minu meelest oli sel suur panus meie tegemistesse. Kui bänd on nii kaua tegutsenud neljakesi samas kontekstis, siis kust peakski üldse tekkima see uus energia? Seda ongi väljastpoolt vaja. Sander sulandus meiega hästi ja tema panus oli väga mitmekihiline.

Milline lugu teile endile kõige hingelähedasem on uuelt albumilt?
Ewert: Plaadi esimene (“I Believe (in You)”) ja viimane lugu (“Tied For a Lifetime”). Minu jaoks tulid need lood kõige vahetumalt. Võiks isegi öelda, et need voolasid iseeneslikult minust välja. Olime Sandriga stuudios ja kuulasime koos “Tied For a Lifetime’i” esimesi salvestatud noote. See klaveri järgnevus ei ole meeletult pikk, ainult neli akordi ja tilulilu seal peal. Sander jäi biiti mõtlema, sättima ja enda nuppe keerama. Võtsin need neli takti biidijuppi telefoniga kõrvaltuppa kaasa, kuulasin ja kuulasin ning kirjutasin esimesena pähe tulnud viisi ja sõnad. Seejärel küsisin Sandrilt, kas saaks idee kohe sisse laulda, Sander vastas jaatavalt ning seesama esimene võte, puldi kõrval, “mikker pihus variant” jäi ka plaadile.
Erki: See jäi sisse? Ossa vana.
Ewert: Jaa, “Tied For a Lifetime’i” esimene salm on salvestatud lihtsalt Sandri kõrval lauldes, mitte vocal boothis. Esimene salm on first take, teise tegime hiljem juurde.
Erki: Äge, seda ma ei teadnudki! Sander oli suslik seal kaheruumilises stuudios. “Ma korra-korra proovin,” ja juba nägid teisest toast, et “cut” ja olemas. Aga see oli nii tore, sest me ei jõudnud üle mõtlemise kohani, vaid kuidagi intuitsiooni, katsetamise ja esmaideedega sai mängida enesele teadmatagi.

Mis laulud teistel hingelähedased on?
Erki: Täna ma ütleks, et “Angels (Far Away)”. Selle loo taustast ma palju ei tea, aga see, kuidas see minuni jõudis… Mul tekkis kohe kananahk ja see läks kohta, kuhu ma ei osanud kuidagi oodata, et see mind kuulajana viiks. See akordioni kõla, rahvalik hääl, müstiline energia, mis on kõik seda põnevamad, et päris taustalugu ma ei tea.
Ewert: Kas sa avastasid midagi uut minu kohta?
Erki: Täiesti, me jõuame seda kuskil bussis kunagi arutada, kui on õige hetk ja seisund. Mulle meeldib, kui orgaaniliselt see lugu sai vormistatud. Mul on tunne, et esialgu kõik intuitiivselt toetasid seda müstikat ja üheskoos ehitasime veelgi müstilisemaks selle taga oleva maailma.
Kristjan: “Angelsi” trummid mängisin sisse nii, et hakkasin juba stuudiost ära minema, jope oli seljas ja lihtsalt “mine tee siis ära” emotsiooni pealt tuli. (naeravad üheskoos) Mulle meeldivad ka “Angels” ja “The Line”, need on tumedama alatooniga. Tunnen, et neis on sügavust ja seostun nendega. Tume toon on minu jaoks viljakas pinnas, kust saab ammutada enda jaoks palju.
Ivo: Samamoodi meeldivad mulle väga “Angels” ja “Tied For a Lifetime”. Muusikaliselt on need väga hingelähedased ja see dünaamika, mis neis on, resoneerub minuga.

Aga Ewert, milline see “Angelsi” taustalugu siis on?
Ewert: See lugu lihtsalt juhtus. Mul oli akordioni osa ja see laul sinna peale tuli lihtsalt ühe korraga. Laulu esimene lüüriline variant oli sisuliselt kaunis seosetu ja arvan, et on ka praegu, aga minu arvates on see lugu, milles kuulaja loob sisu endale ise. Tahtsin anda vibe’i, seal on mingit sorti igatsus ja igatsus ongi see tunne, mis selle kõige alt peegelduda võiks.
Erki: Sellest igatsusest on kohe aru saada. See on tõesti esimene emotsioon, mida kuulajana sellest võtad, isegi kui ei süvene sõnadesse.
Ewert: Arvan, et see sama joon puudutab kogu plaadi lüürikat.

Sellel albumil on palju rohkem rõhutud tunnetele, kui jutustavale narratiivile. Ütleks, et narratiivi on vähe, aga ideaalis viib see kuulaja mõtteis kohta, mis tekitab emotsiooni.

Kuidas luua sellist emotsiooni tekitavat muusikat?
Ewert: Paar päeva kannatad… (kõik lagistavad naerda) Tegelikult seegi on vähe, ma kannatasin paar aastat ja ühel hetkel jõuad õigesse kohta, et looma hakata. Näiteks, leiadki akordioni saundi ja mõtled, et “pekki, see on päris kihvt” ning sealt läheb edasi. Kannatamine on paha sõna, aga sisemiselt peab tekkima mingi ootus.
Erki: Eks see ole veidi jutumärkides kannatamine. Olles kogu aeg happy, siis ei teaks, millest rääkida, kirjutada, ei oskaks eristada kurba rõõmsast ja head halvast.

Teil on ka mitmeid teisi muusikalisi projekte ja kõrvaltegevusi. Kuidas need mõjutavad Ewert and The Two Dragonsi loomingut?
Erki: Isiklikult tunnen, et olen sarnases olukorras, kui tegime esimest plaati “The Hills Behind the Hills”. See oli aeg, mil toimetasin väga paljude teiste asjadega, näiteks Rootsis. Mulle meeldis, et meil oli oma maailm ning sellest sai väljas käia, saada uut sisendit, mida tulla meie konteksti tõlgendama, vahendama ja rikastama. See on väga personaalne asi, aga kui koguaeg mõelda ühes kontekstis, siis mõtledki kõik mõtlemise kohad enda jaoks ära ja mõte saab otsa. Mul on vaja saada inputi väljastpoolt meid. Tunnen, et kui toimetan meie kontekstist ka eemal millegagi, siis olen parem bändimees igas tegutsemises.
Ewert: Arvan ka, et on nii, nagu Sting lauluski ütleb: “If you love somebody, set them free.”
Kristjan: Usun, et see hoiab silmaringi laiemana ja olemise paindlikumana. Annab omavahel millestki rohkem arutada ja rääkida.
Ivo: Mul on hoopis teised väljakutsed. Laiendan oma silmaringi programmeerijana.
Ewert: Teil (viidates Kristjanile ja Erkile) on need muusikalised avantüürid, aga need ei pea olema. Mina ammutan uut teadmist mujalt. Viimaste aastate co-writingud erinevate artistidega on teinud minust parema laulukirjutaja. Kodus üksi kirjutades võid jääda ühte ringi pidama, salvestad loo ära ja ei saadagi kellelegi. “Angels” looga oli just nii, et kuigi see tundus nii out, siis mõtlesin olenemata tulemusest loo Erkile saata. See julgus saata tuli kindlasti nendest teistega koos kirjutamistest, sest kui sellises olukorras hoiavad kõik omaette, siis ei tulegi lugu. Tuleb võtta roll, kus lased endast kõik välja.

Ivo,  kas hoiad end muusikalises mõttes siiski igapäevaselt soojas?
Ivo: Ma ei ole ilmselt nii aktiivne, kui teised on igapäevaselt.

Kas tunned, et see loomingulises mõttes avaldab ka kuidagi mõju?
Ivo: Tegin teadliku otsuse, et tahan veidi distantseeruda – tuli mingi üleküllus muusikast. Kuna bänd oli vahepeal madalatel tuuridel, siis eemaldusingi ja tore oli end vahelduseks mujal proovile panna.

Kõlapildis on uut vibe’i, kas seda on oodata ka teie esitluskontsertidelt?
Ewert: Arvan, et live muutub veidikene interaktiivsemaks. Mul on vaja, et live oleks ennekõike aus ja naturaalne, aga see ei tähenda, et ei peaks end vahel mugavusstsoonist välja lükkama ja katsetama uute asjadega.

Mida see interaktiivsus tähendab?
Ewert: Suhtlust publikuga peamiselt. Meie esimesed kontserdid olid üsna…
Erki: …shoegaze.
Ewert: “Teeme need asjad kiiresti ära” vibe’ga. Alguses see toimiski – võis olla nummi vaadata nelja kohmetut noormeest, aga ajad ja muusika oli teine ning ajaga tuleb kaasas käia.
Kristjan: Hiljuti mõtlesin sellele, et kui alles hakkasime tuuritama, siis olid kõik kohad täis taolisi indie bände, teisel aastal hakkasid tekkima pisisüntesaatorid ja väikesed elektroonilised trummid, järgmine aasta oli neid juba veel rohkem ja nüüd tunnen end vana kummutina, millelt pühitakse tolm, et tuua lastelastele näitamiseks, sest kõik on elektrooniliste trummide ja süntesaatoritega ja mina olen suure trummikomplektiga.
Erki: Oleme siin muusika maailmas praegu juba täitsa kingsepad.
Kristjan: Nagu Nestor kirjutas, et see vanamoodsus tuleb meile kasuks

Kas see interaktiivsusega tegelemine tähendab, et olete oma bändi koosseisus teatava kindluse leidnud?
Erki: See tuleneb vist pigem sisemisest kasvamisest ja vajadusest. Enda piire tuleb nihutada.
Ewert: Tahaks laval rohkem kohal olla ja nautida, sest see on vahel keeruline.

Mis selle keeruliseks teeb?
Ewert: Publiku ees olemine on vastutusrikas ja selle olukorra võib enda jaoks väga üle mõelda. Selleks, et luua vaba õhkkonda, tuleb minul isiklikult kasvada. Osad on rohkem sündinud olemagi ekspressiivsed ja üha sillerdavad ja säravad, aga natuurid on erinevad ja mina ei ole selline. Liigume ja kasvame.


Ewert and The Two Dragons “Hands Around the Moon” plaadiesitluskontserdid:

Täna, 17. jaanuar Kultuurikatel, Tallinn
1. veebruar Kultuuriklubi Tempel, Pärnu
2. veebruar Rakvere Teater, Rakvere
15. veebruar Võru kultuurimaja Kannel, Võru
16. veebruar Viljandi Lennukitehas, Viljandi
6. ja 7. märts Eesti Rahva Muuseum, Tartu

 

Tutvu pildistamise moodboard’iga.
Loe ja vaata fotosid pildistamise telgitagustest.

Fotograaf: Mart Vares (Vares Film)

Häppeningi tiim:

Intervjuu: Stella Raudsepp
Loovidee: Sandra Leushina
Stilist: Kristin Liias
MUA by Liisa Tooming (Ilustuudio Mimoos)

Riided: ZARA
Aitäh Andres Koldre ning Tallinna Linnatranspordi Aktsiaselts!

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.