3   +   8   =  

Vahel tekib tahtmine asjad kokku pakkida ja loodusesse matkama minna. Kuna ma ei ole eriline metsas külmetaja, siis pakkisin oma seitse asja kokku ja sõitsin hoopis Tartusse. Tartu on alati lahe ning täis üllatusi! Üheks sarnaseks positiivseks üllatuseks oli ootamatu võimalus oma mugavustsoonist välja ronida ja teha vahelduseks intervjuu bändiga, kelle muusikast ma varem suurt midagi ei teadnud. Teel heade mõtete linna sai mitu korda kuulatud nende debüütalbumit “Sip El Gaad” ja ausõna tekkis tunne, et saabunud on suvi ning tuleks sobiv kämpamise koht otsida. Lühikese etteteatamise peale õnnestus mul tabada bänd peaaegu täielikus koosseisus, ainult üks liige, Kaarel (bassimees) ei saanud kohale tulla. Tervitused talle!
Antud intervjuu on siiani üks lõbusamaid. Sai VÄGA palju nalja – need tüübid on väga hea huumorimeelega intelligentsed inimesed. Saage tuttavaks – Forest Kämp.

Ööloom ja Forest Kämp in Häppening

Vasakult: Siim, Jaan, Peeter, Mikk ja Kaarel

Rääkige veidi endast. Mis teil silmad särama paneb?
PEETER (akustiline kitarr): Tere! Olen Peeter. Ma olen üliõpilane, 22 aastane. Mulle meeldib muusikat teha. Silma panebki särama mussi tegemine.
SIIM (trummid): Olen Siim, 28 aastane. Olen jalgpalli treener. Mulle meeldib teisi aidata ja näha hoopis nende silmi säramas. See tekitab hea tunde.
JAAN (vokaal): Mina olen Jaan, 29 aastane. Tegelen peale muusika ka graafilise disainiga ning töötan tarkvara arendamise ettevõttes. Vabal ajal illustreerin. Silmad panevad särama head inimesed ja huumor… Ja kui ma saan võtta asju veidi vabamalt. Mulle ei meeldi väga pingeolukorrad.
MIKK (elektrikitarr): Mina olen Mikk. Olen bändis kõige vanem – 30 juba. Ametilt olen baarman. Silmad panevad mul särama sõbrad ja kordaminekud. Meeldib väga bändiga laividel käia – see paneb ka silmad särama. See on parem, kui proovid või stuudios lindistamine.

Kuidas Teie praegune koosseis alguse sai?
JAAN: Põhimõtteliselt sai sellest alguse, et Mikk ja mina tahtsime hullult midagi teha. Varem tegime ka veidi, cover-bändi. Hiljem mõtlesime, et teeks miskit tõsisemat ja hakkasime erinevates kohvikutes esinemas käima. Kuna me avastasime, et Kaarel oskab ka pilli mängida, siis võtsime temagi punti. Juba esimesel laivil oli kaasas ka Peeter, küll ainult vaatamas. Siim oli tol hetkel meie helimees. Kui tuli esimene suurem laiv, siis oli vaja trummarit ka… Kuna Siim mängis veidi trumme, siis otsustasime proovida, kuidas koostöö toimib. Peeter liitus meiega pärast Tudengibändi, kus läks meil isegi täitsa hästi. Niimoodi me kujunesimegi.
MIKK: Meie kujunemise üks tähtsamaid asju on Juss, Pane Biiti proovikas, mille ümber oleme terve aja olnud ja kui seda poleks, siis võib-olla me ei oleks muusikat tegema hakanudki.
JAAN: Me ei oleks viitsind ilmselt mõnes teises bändikas proove teha.

Mis seisab teie bändi nime taga? Kust see nimi tulnud on? Mulle endale tundub, et see sobib Teie muusikaga valatult kokku. Kuulajana saan tunnetuslikult aru, kuid tahaks Teilt konkreetsemat vastust, kuidas see nimi sellise kuju sai.
MIKK: Istusime kolmekesi ringis, proovikas. Igaüks laksis mingeid nimesid. Mõtlesime Rododendroni nime peale…
JAAN: Seda me Mikuga kahekesi kusjuures kasutasime ka mõnda aega. Aga see ei ole väga hea nimi bändile (naerab).
SIIM: C-ga oli ju alguses –  Forest Cämp!
MIKK: Ei olnud! Me ju kohe alguses rääkisime, et me tahame eestipärastada ja paneme sinna K ja Ä.
JAAN: Mulle isiklikult on alati sõnamängud meeldinud, eks see sellest tuli ka. Lihtsalt proovisime erinevaid nimesid. Hiljem oleme tegelikult muusikat kohandanud nimega. Oleme üritanud end kuidagi positsioneerida. Selline metsa-teema tundub nagu õige ka.

Te olete ise öelnud, et olete urban-kantri-indierock bänd. Samas need žanrid on olemuslikult väga vastuolulised. Mõtlen just eriti urbanit ja kantrit. Kuidas te selle bändi olemuse lahti seletate enda jaoks?
MIKK: See jätab sellise vaba ruumi ja voli järgmisteks teosteks.
JAAN: Me ei taha ennast nii täpselt paika panna. Albumil ei ole ka lood kõik samast žanrist.
SIIM: Kust see urban-kantri tuli?! Meil oli vaja kuhugi kirjeldust saata ja siis mõtlesime välja…
JAAN: Tegelikult me seda indie-rock’i väga ei kasutagi enam, sest indie on ikkagi nats teine asi ja rock on ju ka teistmoodi. Urban-kantri on tugevamalt jäänud, sest see on naljakas. Linn ja maa kokku. Linnalik maa.

Forest Kämp tekitab minu jaoks automaatselt joonistatud karakteri silme ette. Ja teil on hästi tugevalt see metsa- ning loomakarakter muusikas sees. Olete väga visuaalsed. Kuidas kommenteerite?
SIIM: Alati kui oleme sõnu kirjutanud, siis ka mõelnud selle peale, kuidas neid meie moodi stiililiselt teha.
JAAN:

Ei taha seda tavalist teed minna, et: “sina armastad mind ja mina armastan sind”. Teema võib sama olla, aga me ei ütle neid asju otse. Üritame alati vimkaga teha asju.

MIKK: Loomadele on palju kergem mingit lugu teha. Loomi saab nagu…
JAAN: Ära kasutada. (naeravad)
SIIM: Jah. Lapsed…loomad… (naeravad)
JAAN: Loomi saab ju kritiseerida ka, ilma, et nad midagi vastu ütleks.
MIKK: Nad ei solvu! Me oleme kõik suured loomasõbrad tegelikult, kuigi mina vihkan kasse täiega. Ma arvan jah, et meie lugudega tekib alati mingi visuaal. Paljud asjad pole üldse realistlikud ja neid on parem animatsioonina ette kujutada.

IMG_0280

Räägiks lapsemeelsusest teie muusikas. See kajastub just sõnades. Naljaga pooleks – Kas teil on Peeter Paani sündroom?!
JAAN: Minul küll võib-olla on.
MIKK: Mina enda jaoks seletan nii, et need on kuidagi nagu haritumad sõnad, mille peale peab mõtlema ka. Me üritame alati sõnade taha loo peita.
JAAN: Mina ei taha kindlasti täiskasvanuks saada! Mulle meeldib see, milline ma praegu olen! Ja tahan nii edasi jätkata ka.
MIKK: Aga tihtipeale muusikas kahjuks sõnu ei kuulata.

Kaarsilla saladus: ”Kuidas teada, mis on tõde, kui sulle meeldib sõbra õde?”. Mis teeksite kui teile meeldiks sõbra õde?
KÕIK KOOS: On meeldinud!
JAAN: Eks see lugu ju millegi pärast tuli ka… Meil see sõbra õe teema on selline omavaheline huumor ka. See on vist see lugu, mille pärast Peeter üldse liitus meiega.
PEETER: Laivis kõlas see lugu väga võimsalt kusjuures.

Kui ma teie plaati läbi kuulasin, siis täheldasin, et instrumentaalid on kohati väga sügavad, jällegi sõnad on absurdsed ja lihtsustatud – kas nende sõnade taga on kood? Kas see on ikkagi sümbolistlik asjade väljaütlemine, natuke teise nurga alt?
JAAN: Jah, me üritame küll. Aga väga palju on need kõik meie inside asjad, millest teised aru ei saa.
MIKK: Meil on palju väljamõeldud tegelasi päriselu karakterite põhjal. Näiteks mingisugune vabrikutööline, kes aastaid oma rõvedal tööl olnud ja ei taha seda teha – ta on päriselt olemas.  Või siis paksud tuvid – sest tuvid on alati paksud… Siis me küsimegi oma loos, et kus on väikesed tuvid?!

Kes teist valdavalt sõnu kirjutab? Või kirjutate hoopis koostöös?
JAAN: Ma olen palju kirjutanud. Mikk on ka tegelt.
PEETER: Jaan ja Mikk, jah.
MIKK:
No mina kirjutan alati siis, kui mul on mingisugune mõte. Ühe uue loo sõnad on kohalikest elanikest. Ma olen terve elu mõelnud selle peale, et kui minna kuhugi väiksesse kohta, siis kohalikud teavad alati kõike kõige paremini. Mina ja Jaan oleme sõnu rohkem kirjutanud, aga teised aitavad.
JAAN: Päris nii ei ole, et teen sõnad valmis ja ütlen: “Nii on!”.
PEETER: Muudame vastavalt vajadusele.
JAAN: Minul ei ole alati enda kogemuste põhjal, pigem mõtlen mingi naljaka situatsiooni peale. Näiteks “Naljakate Marjade” lugu – tundus nii jabur olukord – oled metsas ja roomad ringi, oled veits aines ja ei saa millegagi üldse hakkama. Oksendad seal ja… Tundus naljakas situatsioon.

Kuuevarbaline naine. Kas jutt käib lätlasest? Rääkige selle loo tagamaadest lähemalt?
MIKK: Siimu naine!
SIIM: Tegelt oli leedukas, aga tüübid said valesti aru.
PEETER: Tegelikult oli ikkagi presidendi uuest abikaasast.
SIIM: See ei ole üldse nii lahe story nagu sa ootad.
JAAN: Ühel peol paluti mul kohapeal lugu teha ja hakkasin lambist Siimust ja sellest tüdrukust laulma. Mingi hetk tegime bändiga laagri ja see lugu sai seal valmis.

Kuidas sünnivad teie taustad? Teil on väga detailsed instrumentaalid.
JAAN: Mina ei tea, kuidas need sünnivad!
PEETER: Kellelgi mingi mõte on, siis tuleb kohale ja näitab. Siis proovime sinna peale ehitada.
JAAN: Peeter on meil hästi andekas noor inimene. Tema ideid oleme palju teostanud.
PEETER: Võib-olla pigem see, et paigutame trummid ja bassid ja kitarrid omavahel kokku ja noh… muidugi peame arvestama alati, kuidas vokaal peale sobib.  

Kitarrid, mille ümber me ehitama hakkame, on aluseks. Nende ümber ehitamegi ülejäänu.

MIKK: Meil on vist täitsa niimoodi, et bass ja trumm on viimased.
SIIM: Ma vist olen siin bändis lihtsalt keha (naerab).

Kas sõnad on enne taustu valmis või vastupidi?
KÕIK KOOS: Taustad on enne!

ööloom ja forest kämp

Kui nüüd veidi teie muusika meeleolust rääkida – kusjuures väga süvitsi minnes tunnetasin kaudset melanhoolsust ikkagi ka teie muusikas. Ilmselt, sest nende sõnade taga on siiski mingi iroonia ja elujanu… Janunemine vabaduse järele ja et kogu aeg oleks suvi. Eksistentsiaalsete probleemide loomine läbi lihtsustatud tekstide. Kas see on taotluslik ja kas sellel melanhoolial on tegelik koht või on see illusioon, mis ma endale lõin?
JAAN: Rõõmsat muusikat on palju raskem teha, kui kurba muusikat. Ja kui hakata rõõmsat lugu tegema, siis mingi asi võib siiski vihjata sellele melanhoolsusele. Kui näiteks tahta panna ühiskonnakriitikat loo sisse, siis see võib siiski välja tuua mingi teatud kurbuse.
MIKK: Nendes kurvemates lugudes on ju meil melanhooliat küllalt. Sügavad ja veidi bassised.

Teie plaadil on üks täiesti teistmoodi lugu “Asio Otus”. Kuidas see lugu sündis? Kas sedalaadi kraami on veel oodata? Sellel lool pole vokaali, ometi on see nii täidetud.
PEETER: Muidugi on oodata!
MIKK: Muide “Asio Otus” tähendab kakulist kõrvukrätsi, kes öösiti  üksi lendab ja kui seda lugu kuulad, siis võib samamoodi lennata…
PEETER: Kui me esimest korda seda lugu proovikas tegime, siis Mikul oli mingi käik olemas ja mina proovisin mingit teist häält peale mängida. Kuidagi algusest peale oli selline tunne, et me vokaali peale ei teegi. Üritamegi ju teha väga erinevat muusikat.
SIIM: Endal on ka huvitavam proovida igasugu erinevaid asju.
JAAN: Uut materjali on oodata, mis on sarnane, kuid seal on voks sees.

Ehk ikkagi tuleb siis sellist sügavamat kraami ka?
MIKK: Jaa tuleb!
JAAN: Me üritame ikka hoida seda mängu. Eks tuleb seda lihtsamat ja lõbusamat muusikat ka veel.

Inspiratsioonist rääkides – kust seda ammutate? Kust ideed sünnivad – kogemuste pinnalt nagu ennist rääkisime, aga kas on ka mingisuguseid abstraktseid tahke, mis inspireerivad?
JAAN: Mind inspireerib kunst hästi palju. Erinevad illustraatorid, värvide maailm. Meeldib jälgida loomingulisi portaale. Muusikat kuulan hästi palju.
SIIM: Lapsed (naerab). Ma ei kuula väga tihti pleierit. Lähen proovikasse jala ja miski ei sega. Vaatan, jälgin. Kuulan loomulikke helisid. Proovikasse jõudes on mul juba mingid mõtted, et mida proovida. Olen viimasel ajal palju laividel käinud ja püüdnud kõiki pille eraldi kuulata. Sealt saab ka inspiratsiooni.
MIKK: Mind inspireerib teiste muusika. Kui ma kuulen midagi lahedat, siis tahaksin ise ka sama teha. Eriti meeldivad näiteks delay ja reverb’i kidra kasutamine. Semi-kosmose saund hullult meeldib. Ma ise ka üritan seda kuidagi ka meie muusikasse tuua, katsetada ise, sest see on kihvt. Ja muidugi olen hingelt vana rokipeer, niiet elektrikitarri mängin, sest tahaks kärisevamat häält teha, kuigi meie muusikas on see raske. Mulle ei meeldi süvaroki saundid, vaid klassikaline 70ndate saund. Tahaks sellist asja rohkem teha. Inspireerib muusika, mida ümberringi kuulen.

Millised on Teie lemmikbändid või artistid, kes on kogu aeg mõtteis kaasas?
MIKK: No nüüd valige sõnu poisid, sest näiteks Raadio 2’s peab alati ütlema eriti lahedaid ja diipe bände, muidu ei ole arvestatav muusik (naerab).
JAAN: Raske öelda. Mul on perioodid, kus ma kuulan hästi vana või ma kuulan hästi uut. Räppi kuulan, ma ei tea – mida iganes. Mos Def’i “Mathematics”. Joni Mitchell – ei väsi kunagi ära, sest ta on nii ehe karakter. Mulle on alati meeldinud Rage Against the Machine – see voks ja kidra saundid, mis nemad tegid – uskumatu! Sellist metal-räppi ei ole keegi enam suutnud teha.
PEETER: Nende poliitikakriitiline sõnum on ka samuti väga tugev!
MIKK: See ei kajastu kuidagi minus (võib-olla varem kajastus), aga Blink 182. Nägin neid esimest korda telekast laivi tegemas ja nad tegid nii teistmoodi asja. Siia maani väga meeldib. Block Party, Coldplay, Led Zeppelin ja Red Hot Chili Peppers on täiega head.
PEETER: Siim, laksi nüüd mingeid lahedaid bände ka siia (naerab)!
SIIM: Kusjuures, mingi hetk tõsiselt meeldis Block Party, “Silent Alarm” plaati räigelt fännasin. Olen alati ka natuke raskemat asja kuulanud, näiteks Kyuss, This Will Destroy You. Tegelt meeldib ka Massive Attack. Laiv oli jube kihvt. Viimasel ajal olen kuulanud stoner ja proge rock’i.
PEETER: Üks esimesi mälestusi väga lahedast muusikast, mis jättis mitmekülgse mulje oli System of a Down. Tegid vahepeal väga meloodilisi asju, rahulikke ning ilusaid ja siis läks jälle käest ära. Muidu jah, Zeppelinid ja sellised on vanad head, mida alati kuulan. Viimane sügav mulje – Jack Garratt (laiv Positivusel), kuidas ta üksi seal neid asju tegi. Vot see on hull vend.
MIKK: Eesti bändidest kindlasti Genialistid. Nad on Tartu tüübid ja nad olidki nii geniaalsed. Nii head sõnad ja instrumentaalid. Lahedalt targa mulje jättis nende muusika. Justamenti mainiks samuti (ikkagi isa mängis seal trumme).

Eelpool nimetasite palju sügava ning teistmoodi kõlaga bände, kuid ise teete siiski lihtsamat muusikat. Kuidas seda vastuolu seletaksite? Paratamatult ju mõjutavad maitse-eelistused loomingut.
MIKK: Need albumi lood on hästi vanad tegelikult… Me hea meelega neid ei mängigi enam. Vähemalt osadega on nii. Oleme sellest edasi liikunud.
JAAN: Aga samas… Rolling Stones mängis alati “Satisfactionit” (naerab).
PEETER: See on ju Jaani lõbusus alati olnud…
JAAN: Nad tahaksid teha diipi, aga ma ei lase neil. (naeravad)
MIKK: Ta lihtsalt ei laua kurbi asju.
KÕIK KOOS: Meie järgmine album tuleb kindlasti teistsugune, melanhoolsem ja sügavam. Me oleme veidi välja kasvanud sellest vanast teemast.

Kas Teil on mingi oma lemmik laiv, millega kõik samaväärselt rahul olete?
PEETER: Kõik Gen-klubi laivid on meeldejäänud alati.
SIIM: Genis oli ju tegelikult plaadiesitlus.
MIKK: Üks laiv, mis oli omamoodi toimus Viru Folgil.
JAAN: Meil läks seal ju helimehega pisut nässu.
PEETER: Jaa, aga meie esinemine oli kell 11 päeval ja umbes 300 inimest olid kuulamas.
SIIM:

Kõik tasuta õlled jõime ära! (naeravad)

JAAN: Pärast ostsid lapsed meie plaate ja kõik oli lahe!

Armas, et lastele meeldib teie muusikat kuulata, naljakatest marjadest…
JAAN: Jaa, lastele meeldib väga marju süüa. Lapsed on metsas väga agarad.
MIKK: Kaareli tütre lemmiklugu on “Kukeseened”.

Olete palju Tartus esinenud, aga kas Tallinnas ka?
MIKK: Kordi ikka!
PEETER:

Linnaosapäevade bänd oleme. (naeravad)

Kas teil on laive tulemas ka?
JAAN: Teame küll ühte praegu, aga see on ka selline tore perepäev – Supilinna päevade raames.

Mis värk nende “Kukeseentega” on üldse?
SIIM: Tegelt ei ole absoluutselt midagi. Muss oli olemas, aga keegi ei olnud sõnu kirjutanud sellele. Läksin lihtsalt trummide tagant mikri juurde ja tuli lihtsalt niimodi minu seest. Karjusin: “Kukeseente taga, kukeseente taga, kukeseente taga on sipelgad!”.
JAAN: Naljakas, et Kaarli tütrele hullult meeldis see lugu, aga Kaarel ja Peeter ei tahtnud alguses üldse seda mängida.
PEETER: Ta ei olnud siis nii paigas nagu ta praegu on!
JAAN: Kõige intiimsemal kontserdil, mis meil on olnud (Vainopea vanas kabelis, külm ja talv oli, pime samuti) taheti seda lugu uuesti.

Võtaks kogu teema kokku – kas tuvid kooruvad või poolduvad?
JAAN:  Tegelikult, ega me rumalad ei ole. Pooldumise asi tundus lihtsalt naljakas – kuidas muidu neid pakse nii palju tekib. Kui kaks põrkuvad kokku, siis neid tekib neli kohe. See on visuaalselt väga läbimõeldud. Me käisime kolimas sõbra juures ja tuli välja, et tal oli tooli all tuvi pesa. Tuvipojad ei näinud üldse nii nunnud välja. Mulle meeldib meie looga loodud pilt rohkem.

FK closeup1

Intervjuu: Sandra Leushina (Häppening)
Fotod: Oliver Vaagen
Loovidee/stilistika: Kaisa Tooming (Häppening)
Illustratsioon: osav Karmen Heinmaa Ööloomast
Näotekid: Ööloom

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.