Genka ja DEW8 “Oleg” jääb meid kummitama aastateks

Kauaoodatud kaunike, multitalendi DEW8 ja räpijumala Genka ühisalbum “Oleg” on tegelikult ka kaunis kunstiprojekt. Viimati tabas selline elevus siis, kui ilmus Genka ja Põhjamaade Hirmu koostöö 12EEK Monkey teos “Xibalba Spa”. Kauamängiv, mis pani ahhetama ja kõrgeid hindeid jagama ka räpivõõramaid melomaane ja muusikakriitikuid. Ennustan ka “Olegile” edu, kuigi võib-olla mitte nii laiahaardelist.

Sisutihe “Oleg” ei liugle ringi fiktiivsetes maailmates, vaid lööb rusikaga näkku sotsiaalkriitiliste, eluliste, egoistlikult mänguliste ja satiiri täis riimidega, seega nõuab album kuulajalt ühiskonnas toimuvaga kursis olemist. Genka päevakajalised tekstiread on laetud küpsusest ja oskuslikust mõttelennust. Ega see ei üllata: üks Eesti räpi alustalasid on pea iga oma tegemisega näidanud töökust, tõsiseltvõetavust ja laia silmaringi, lisaks on ta katsetanud räpi kõikvõimalike tahkudega.

Kui üks mees on omale juba nime teinud, siis teine mees on nime parasjagu tegemas. DEW8 on üks ägedamaid pärleid, kes viimase nelja-viie aasta jooksul kodumaa räpi- ja biidiskeenes pead tõstnud. Tegelikult on ta isegi pigem kunstnik kui MC. Oma riimides on ta abstraktsem tegelane, kes armastab allegooriaid palju rohkem kui kaasautor Genka.

Pseudonüümi DEW8 taha peituva Siim Parisoo loominguline teekond sai alguse raskemuusika žanrites, musitseerides kollektiivides Rown, Sattiva ja Project Dekadenz. Sellesama rokiliku mõõtme ja sünkja energialaengu on produtsent oskuslikult põiminud ka hip-hopi taustadesse, süstides “Olegi” sõnu võimendavat vaibi.

Kiiduväärt on ka stiilivalik instrumentaalidel, mis tekitavad omaette mikrokosmose. Muide, albumil ei kohta ühtegi trap’i biiti: autorid ei tahtvat minna trendi tõttu igavaks poleeritud teed. Igati mõistlik otsus, sest üksteisele pea äravahetamiseni sarnast saundi on avaldatud küll ja küll, DEW8 biidid on aga teistmoodi ja isikupärased.

Albumilt tõusevad tugevalt esile viimased neli lugu: ristolikku (ja äkki ka taavilikku?) elustiili avav “Värdjas”, stereotüüpe naeruvääristav “Mis kellast peale lähete?”, toore 90ndate tunnetusega ühiskonnakriitiline “Plastikust käpikud” ning tume earlsweatshirtilik “Ülenurme jaanituli”. Positiivseks üllatuseks osutus “Kariibimere epiloogi” biidirea jazzilik lõpuosa, mis on üsna tagasihoidlik, kuid ilus lisand.

Albumi terviklikkust jäid aga kohati lõhkuma mõned valitud kaasmuusikud. Näiteks loo “Saaremaa robirohi” lõpuosa flow minu arust ülejäänud tervikuga hästi kokku ei passinud, samuti ei saanud hästi sotti KiROT-i isikupärast. Võimalik, et Genka isasuse kõrval tunduvad kõik teised lihtsalt poisikestena. Teisalt, ootamatu koostöölugu “Penny” Robin Juhkentaliga – kaasaegselt kõlav, läbi tumedama huumoriprisma mehine (armastus)laul – mõjub hoopis värskelt

“Oleg” jääb meid kindlasti kummitama veel aastateks. Tegu on kauamängivaga, mida naudib iga räpivoolu austaja.

Artikkel on ilmunud ka ERR kultuuriportaalis.

Päisefoto: pressimaterjal