Sibyl Vane on alternatiivrokki viljelev bänd, mis ei olnud mõeldud kestma, kuid andis hiljuti välja järjekorras kolmanda albumi “Duchess” ja tähistas tänavu kümnendat tegutsemisaastat. Rokipundi loomingut iseloomustavad raugematu energia, kelmikad bassikäigud, vokalist Helena Randlahele ainuomane õrn-jõuline vokaal ja tervislik annus mõrumagusat melanhooliat. Sibyl Vane’i tugevaim rüü on laivkontserdid, kuid liialdamata võib öelda, et “Duchess” kehastab pea üks-ühele laividelt kõrguvat vibratsiooni ning toob trio kire muusika ja armastuse koosmusitseerimise vastu kuulajateni seni parimal viisil. Seda enam on märkimisväärne, et sel korral anti album välja iseseisvalt. “Duchess” on austusavaldus naissoole, mis lööb tugeva emotsiooniga ja võlub variatiivse helikeelega. Jääb vaid põnevusega oodata, et “Duchess” saaks lavalaudadele kõlama!

Pärnu juurtega Sibyl Vane’i taga seisavad vokalist ja kitarrist Helena Randlaht, bassist Heiko Leesment ja trummar Hendrik Liivik. Uue loomingu valguses tegime bändiga juttu rokipundi kokkusaamisest, helikeele kujunemisest ja “Duchess” loomisest.

Sibyl Vane’il täitus tänavu kümme aastat koosmusitseerimist. Sel puhul on paslik korra vaadata tagasi, ka aega enne Sibyl Vane’i. Palun kirjeldage, kuidas igaüks teist leidis tee muusikani.
Helena: Ma jõudsin muusikani suhteliselt hilja. Laulsin koorides ja tegin erinevaid asju, aga tol ajal ma ei registreerinud seda endale kui musitseerimist. Esimese kitarri sain kusagil teismeeas ja Heiki Mätliku õpik sai sellel kapsaks mängitud. Proovisin ka muusikakoolides ja erinevate õpetajate juures käia, aga ma ei jäänud kunagi päriselt püsima. Mingi aja vindusin niisama ja lõpuks kutsuti mind esimesse bändi. Ma ei osanud mitte midagi teha ja esimene kontsert oli eriti piinlik, sest ma ei mäletanud esinemise ajal mitte ühtegi akordi. Bändi aga meeldis mulle teha ja sealt saadud õppetunnid on väga olulised. Keegi kitarritunnis küll mulle ei öelnud, et ära mängi nii õrnalt, seda olen õppinud bändiga mängides. See ei tähenda, et teooria ja tehnika vähem tähtsad oleksid. Aga tuleb teada ja osata tähele panna erinevaid asju.
Heiko: See oli millalgi teismeeas, kui muusikaline eneseväljendus kujunes väga oluliseks osaks päevast. Vorpisin kaustikute kaupa mingeid tekste, millele üritasin kitarriga kuidagi saadet pakkuda. Ühel päeval sain aru, et see kõlaks palju lahedamalt, kui oleks ka trumm eraldi taga. Siis hakkasin kahe kassettmakiga neid sooritusi üles salvestama. Kõigepealt ühele kassetile trummid ja siis panin selle lindistuse mängima ning mängisin mingi Nõukogude Liidu mööblivabrikus toodetud kitarriga oma asja peale. Korra kaasasin sellesse protsessi lauljana ka oma nelja-aastase vennatütre, kes oli mulle parajasti valvamiseks jäetud. See lugu on isegi säilinud kuskil kõvakettal. Sealt edasi sai selgeks, et peab leidma kamraadid, kellega koos bändi teha ja esimene kogunemine oligi juba aastal 2000 ühes ridaelamu sauna eesruumis. Miskipärast arvasin siis, et võiksin laulja rolli võtta. Umbes nii nagu 2010 tekkis idee, et peaks hakkama bassi mängima. Pärast seda polegi tahe muusikat teha üle läinud, vaid ajas aina suureneb.
Hendrik: Terve mu perekond on seotud muusikaga. Mu isa on teinud bändi sama kaua kui mina elus olen olnud ja kui väike olin, siis vedas ta mind oma bändi proovidesse kaasa. Lisaks mängisime sugulasega õhukitarri ja õhutrumme kaasa erinevatele meie lemmikartistidele, kuni lõpuks isa ostis mulle päris trummid ja sai alguse teekond, mis kestab tänaseni.

Kas ja millisel määral kostuvad lapseea mõjutused Sibyl Vane’i loomingus?
Helena: Ma just üks päev mõtlesin, et see meelelahutus, millega ma üles kasvasin on ilmselt mõjutanud seda, et miks me inglise keeles lugusid teeme. Eestikeelset muusikat tarbiti meie majapidamises vähe (v.a Kuldne Trio, aga see ei kõnetanud mind toona) ja MTV oli põhiline kanal, mis päev läbi telekas mängis. Mäletan väga eredalt seda, kuidas tantsisin „Macarenat“ teleka ees. Spice Girlsi lugudega lindistasin ema Simon & Garfunkeli kassette üle. Lapsepõlve lemmikud käivad vist terve elu kaasas. Hiljuti ostsin just Spice Girlsi vinüüli. Ikka veel on äge. Ja Simon & Garfunkel on ka meeldima hakanud lõpuks.
Heiko: Mõjutustega on nii, et need elavad vaid inimese enda peas. Näiteks eelmisele albumile peitsime mõned viited oma lemmikartistidele. Ükskord hakkasin nende olemasolust ühe kamraadiga rääkima ja ta ei saanud üldse aru, millest ma räägin. Kui me aastaid tagasi rääkisime ühes intervjuus, et Sibyl Vane’i suurimaks mõjutajaks on mingil hetkel meie enda jaoks olnud System of a Down ja Depeche Mode, siis enamik ei saa ilmselt aru sellest, mida me räägime. Mõjud on kindlasti allhoovusena olemas, aga me ei taaselusta ega tsiteeri neid oma muusikas ilmselt nii otseselt. Minu lapsepõlv oli väga tugevalt seotud punkmuusikaga, aga ma ei tea kui palju seda meie muusikas kuuldakse.
Hendrik: Mingil määral kuuleb kindlasti mõjutusi, aga me ei too neid nii väga esile. Peidame need sügavale muusikasse ja pigem juhindume oma väljakujunenud käekirjast.

Millisena te end kirjeldaks muusiku kontekstis ja sellest väljaspool?
Helena: Ennast kõrvalt hinnata on keeruline. Ma tahaks mõelda, et ma ei lehvita enda kohaloluga igal pool. Aga ei tea, võib-olla just vastupidi nõuan koguaeg meeletut tähelepanu. Hobiks on tähenduse otsimine väikestest asjadest. Näiteks üks päev olin sunnitud oma purunenud prügikoti tõttu banaanikoori ja kassi junne korjama korrusmaja koridorist ja mõtlesin, mida universum mulle sellega öelda tahab.
Hendrik: Pigem olen tagasihoidliku iseloomuga, kuid arvan, et igas muusikus on kübeke edevust, et välja elada endasse kogunenud raevu või rahutust.
Heiko: See on huvitav küsimus ja kui aus olla, siis ma polegi kunagi pidanud sel moel mõtlema. Minu jaoks ei ole võimalik ennast sel moel lahutada. Pigem olen ma ikkagi see sama inimene, kes lihtsalt ühe eneseväljendusliku vahendina kasutab mingil hetkel muusikat. Mind vaimustab see, et mu igapäevatöö ja suurim kirg ei ole samad asjad. Lisaks rõõmustab mind see, et oleme Helenaga taas võtnud jalge alla ülikooli tee. Tundub kummaline, aga minu igapäevatööst olen saanud palju viia bändi tegemisse ja muusikamaailmast ka ringiga tagasi. Varasemad filosoofia ja praegused politoloogia õpingud on pigem aidanud mõtteliselt oma maailma avardada. Seega pigem kõik erinevad kontekstid, kuhu ma satun, täiustavad mind. Samas aga olen seda vist korduvalt öelnud, et Sibyl Vane’ist on kujunenud väga oluline ja suur õppetund, sest minu elu reaalselt keerleb selle bändi ümber.

Vaadates veel korra tagasi, Helena ja Heiko, teie kui Sibyl Vane’i raudvara, kuidas Sibyl Vane kokku tuli?
Helena: Ma olin Heiko teise bändi John Stuart Mill suur fänn. Ühel kontserdil otsustasin terve lavaesise täita üksi ja rokkisin kaela nii valusaks, et see lõppes arsti visiidiga.  Siis mingi hetk sain sinna bändi ja nii edasi kuni üks päev ei saanud teised liikmed tulla ja otsustasime veidikene teisel kujul seda teha. Mark oli tol hetkel saadaval ja kutsusime tema ka. Selleks, et nii kaua midagi teha, peab olema teatud kindlat tüüpi inimene. Ma ei tea, kas ma üksi oleks viitsinud, aga õnneks ma ei pea üksi seda tegema. Heikoga ideid põrgatada ja asju sirgeks vaielda on palju põnevam kui üksi kuskil nurgas nokkida.
Heiko: Ma olin ammu tahtnud bassi mängida mingis bändis, sest olin selleks hetkeks juba kõik teised rollid suutnud läbi proovida. Kui tekkis võimalus, et saab ajutiselt panna kokku bändi, mis teeb vaid mõne kontserdi, tundus see suurepärane mõte.

Peamine asi on selle all ikkagi olnud see, et meile on väga meeldinud Helenaga koos mängida ja olen endiselt tema loomingu suur austaja, sest ta suudab mind alati üllatada. See on hea tunne.

Milline oli tol hetkel teie visioon bändile ja kuidas see erineb praegusest?
Helena: Me oleme kogu aeg Sibyl Vane’i tõsiselt võtnud. Isegi selleks üheks kontserdiks, milleks koguneti, tehti ohtralt proovi. Mitte midagi ei jäetud juhuse hooleks. See sama põhimõte on tegelikult säilinud tänaseni ja kuna armastus selle bändi vastu on lihtsalt üüratu, siis me oleme ka selle tõsiduse ja kohusetundega seda jätkanud. Põhimõtted on kümne aasta jooksul samaks jäänud, sest me teadsime juba alguses miks me seda bändi teeme. Entusiasm, armastus ning austus oma bändikaaslaste vastu kasvab iga päevaga.
Heiko: Umbes täpselt 180 kraadi. Me kogunesime korraks, et lihtsalt koos midagi teha. Me mängisime hoopis teistsuguseid lugusid ja ei mõelnud kordagi, et teeme seda bändi aastal 2020. Meil mõlemal olid oma bändid olemas, millesse väga uskusime ja kuhu kogu hingega panustasime. Ja alguses läks nende teiste bändidega ka kõik oluliselt lihtsamalt, kui Sibyl Vane’iga. Samas on Sibyl Vane kindlasti osutunud ka kõige töömahukamaks ja resultatiivsemaks koosmusitseerimise vormiks. 2011. aastal hakkasime seda ikkagi tõsiselt võtma, kui alustasime Helena lugude mängimist.
Hendrik: Aastal 2015, kui liitusin bändiga, olin ma veidi sellest bändist kuulnud. Teadsin, et nad olid Noortebändi konkursi võitjad ja olin kuulnud mõnd lugu. Bändi tegemistest ma ei olnud nii väga kursis, ilmselt kuna nad tuuritasid juba üsna palju välismaal. Kui võrrelda Sibyl Vane’i tema algusaastatel ja praegusel ajal, siis minu hinnangul on toimunud suuri muutusi. Enamjaolt muusikalises mõttes.

Kolmekesi musitseerides on ühe liikme muutus tugevalt tunda. Hendrik on Sibyl Vane’i kolmas trummar. Kuidas trummari vahetused on mõjutanud bändi dünaamikat ja loomingut?
Helena: Hendrik tuli bändi tegelikult keerulisel ajal ja mõnes mõttes aitas taastada bändi ökosüsteemi. Seni olime pidanud kahekesi hakkama saama, aga oli tore toetuda ka kellelegi kolmandale ja kolm on ju maagiline number. Hendrik oli meeletult vapper kui ma mõtlema hakkan. Ma ei tea, kas ma oleks nii hästi ja enesekindlalt sellises olukorras, kus ma peaks kellegi teise kingad täitma, hakkama saanud.
Heiko: Ma tahaks vastata ühe hiljuti ilmunud arvustuse sõnadega, kus oli kirjas see: “Hendrik Liivik on ansamblil juba kolmas trummar ja jätkab eelkäijate käekirja ehk halastamatut kütet.” Aga tegelikult on bänd elav organism ja iga liikme vahetus muudab midagi üldises tasakaalus. Hendrik tegelikult ei ole võrreldav ühegi eelmise trummariga, sest iga trummar on olnud väga selgelt muusikaliselt oma nägu. Ja ma arvan, et see Sibyl Vane, millega Hendrik 2015. aastal liitus ei ole enam see Sibyl Vane. Heas mõttes oleme ikkagi edasi liikunud ja kokku kasvanud. Inimestena ja musikaalselt ka. Kolmekesi mängides ja tuuritades ei ole teistmoodi võimalik.
Hendrik: Kui toimub liikme vahetus, siis muutub ka bändi iseloom. Tähtis on inimeste vaheline keemia, samuti ka musikaalses mõttes. Olen nende aastate jooksul palju õppinud Helenalt ja Heikolt, samuti ka teistelt inimestelt kellega koos töötame. Kui vahetada välja näiteks Helena kitarrimäng või Heiko bassikäigud, siis see ei kõla enam samamoodi.

Kuigi võib väita, et Sibyl Vane’i esmane tuul tiibadesse tulenes 2011. aastal võidetud konkursist Noortebänd, siis tegelikult ei jätnud te kunagi n-ö klassikalise noortebändi muljet. Teil oli sisu, küpsust ja lavalist olekut kamaluga üle juba sel ajal. Mis on teile seniste tegutsemisaastate jooksul andnud enim kütet, et luua ja jagada oma loomingut nii helikandjatel kui ka plahvatusliku energiaga laividel?
Helena: Kõige enam annavad energiat teised inimesed ja need, kellega koos tööd teha. Meil on vedanud, sest meil on suhteliselt sama arusaam, et miks me seda bändi teeme ja kes me oleme. On olnud hetki, mil võib-olla oleme kahelnud mingites asjades, aga õnneks oleme jõudnud ikkagi endani tagasi. Kõige raskem ja olulisem ongi endaks jääda kogu selle asja juures. Kedagi teist oskab igaüks mängida ja matkida, aga endaks jäämine on kõige raskem, sest äkki inimestele ei meeldi “päris” sina.
Heiko: Alles hiljuti tabasin end mõttelt, et ühe korra õnnestuda suudab igaüks. Kiire eduni jõudmine on võimetekohane igale vähegi pingutada suutvale inimesele. Aga see on selline väga eksitav ja pealiskaudne nägemus. Oskus ennast arendada, puudusi ja nõrkusi ravida ning tahe reaalselt tööd teha, on kesksed selleks, et kesta kauem ja areng kirgastab. Aga seda, kui palju meil seda jaksu on, näitab ikkagi aeg. Praegu on küll väga hea tunne ja väga palju plaane, mida peaksime veel tegema. Nooruse kommentaari osas pean muidugi ütlema seda, et Sibyl Vane polnud meile enam esimene bänd. Paljud asjad, mida ja kuidas teha, olid meile juba varem selgeks õpitud ja mõned vead juba ka läbi tehtud. Ehk siis meil oli lihtsam edasi minna. Samas need raskused, mis meid ees ootasid, olid ka oluliselt suuremad. Ärilise tegevusega polnud meist keegi kokku puutunud ja raamatupidamine oli nagu hiina keel. Aga need kõik ongi tulnud selgeks õppida ja see on olnud väga vajalik ning mõnus teadmine, mis annab võimaluse niimoodi helgelt kulgeda sellel teekonnal.
Hendrik: Kõige enam annavad meile energiat juurde meie fännid, pered, sõbrad ja loomulikult bändikaaslased.

Tulles teie värskeima albumi “Duchess” juurde. Kuidas hakkas mõte uuest albumist idanema?
Helena: Kolmas plaat tuli jutuks juba siis kui teise plaadi välja andsime. Kuna me õppisime palju teisega siis rääkisime ka kohe asju läbi, et mida järgmisel plaadil teha võiks ning mida mitte. Selline suurem jumalik ilmutus kolmandast plaadist tuli tegelikult peale loo “Thousand Words” kirjutamist. Siis oli juba selge, et mis suunas liikuma hakkame.
Hendrik: Tegime bändilaagri, kuhu võtsime kaasa akustilised pillid. Lugude kirjutamise ja jämmimise käigus tekkis mõte, et kirjutamegi lood akustilises võtmes. Väikeste muudatustega tegime lugudest ka “rajud” versioonid.
Heiko: Kolmas plaat ja selle sünd oli väga põnev ning arendav kogemus. See on tõsine küsimus, kuidas minna kolmandat korda andma endast parimat ja teha seda hästi. Loojana tunned, et samamoodi ei taha ja uutmoodi veel ei oska. Oled kuskil maa ja taeva vahel. Eksperiment “Thousand Words” oli selles mõttes hea tõuge sellele, et me oskame ka kolmandat moodi ja tundus, et seda jaguks isegi terveks plaadiks.

Sibyl Vane’i kolm albumit on kõik eritujulised. Helgemaiguline esimene ja sünkjas teine album vastanduvad. “Duchess” on aga midagi vahepealset, sügav ja tugev, samas kohati pidulik ja joovastav. Kõiki ühendab pimesi äratuntav Sibyl Vane’i helikeel.  Kuidas te ise kirjeldaks, mille poolest teie viimatine album erineb kahest eelnevast?
Helena: Keeruline öelda. Igaüks tajub seda erinevalt. Mõnele ei ole vahet, kas eelmine album või uus. Meie enda jaoks on see midagi täiesti uut, sest muutsime alates lugude kirjutamisest kuni plaadi avaldamise protsessini peaaegu kõike, aga bänd on ju sama. Kuulajad ilmselt ei kuule lugudest, et andsime plaadi ise välja, aga kui ma ise kuulan siis tabab mind eriti suur hellus alati, sest see on päriselt meie tehtud ja nii Sibyl Vane kui vähegi olla saab.
Heiko: Iga kord, kui mind on tabanud mõte, et see on nüüd mäekõrgune suunamuudatus meie muusikas, pole kuulajad seda tajunud. Ehk siis enda jaoks on see kõik mingis plaanis üks suur tervik ja kui pole, siis võib vabalt olla see hullumeelne muudatus vaid illusioon. Ennast on ju raske objektiivselt hinnata. Kuulajad on küll erinevusele nii eelmise kui ka “Duchessi” puhul viidanud.
Hendrik: See on uus peatükk meie muusikalises arengus. Iga albumi taga on teatud läbielamised ja õnnestumised. Erineb lisaks ka selles mõttes, et esmakordselt oleme otsustanud anda albumi välja ise, mitte mõne plaadifirma alt.

Kas see erisus väljendus ka loomeprotsessis ja lindistamises?
Heiko: Kindlasti väljendus, sest me kirjutasime need lood väga minimaalsete vahenditega. Tavaolukorras opereerib rokkbänd kärisevate võimude ja üüratu kajaefektide kogusega, mis teeb mõnes mõttes kõik lahedaks. Nüüd tuli laulu iva või olemus leida ning kujundada kahel akustilisel kitarril ja kitarrikohvril trummeldades. Vahepeal muidugi ka laudpõrandale kumedamat mütsu lüües. Me polnud nii kunagi kirjutanud lugusid ja seega oli materjal, millega Siim Mäesalu juurde stuudiosse läksime meie jaoks teistsugune. Siimuga siis libisesime sellest akustilisest maailmast tagasi rokkbändi juurde ja Siimust oli selles palju abi. Ta võttis neid lugusid ikkagi väga selgelt üks haaval ja mõnes mõttes mulle meeldibki selle albumi puhul just see, et lood jäid vähemalt minu jaoks selgelt erinevaks. Me oleme tulemuse üle väga õnnelikud ja uhked. Rahva ja arvustajate soe vastuvõtt näitab, et oleme midagi ikkagi õigesti ka teinud.

Teie eelmine album “Sibyl Vane” ilmus lõunanaabrite I Love You Records alt, kuid “Duchess” enam mitte. Mis põhjustas sellise muudatuse?
Heiko: Siin on kaks põhjust. Ühelt poolt see, et oleme olnud pea kogu oma karjääri plaadifirma bänd ehk siis see, mille poole mõned püüdlevad ja mida ihaletakse. Kahtlemata on hea, kui keegi teeb Sinu eest midagi ära ja näiliselt on lihtsam ning mugavam. Tegelikkuses see nii ei ole. Iga artist peaks teadma oma äri piisavalt hästi, et seda kellegi kätte usaldades saaks olla kindel endas ja partneris. Meie otsustasime selle “kooli” läbida väikese hilinemisega, aga samas polnud me varem ka selliseks iseseisvuseks valmis. Samuti poleks me I Love You Recordsi abita kindlasti täna selles kohas, kus me oleme. Nad olid väga olulised tõukurid meie tegevuse algusaastatel.

Albumiga “Duchess” murdsite esmakordselt seni vankumatut trio dünaamikat ja kaasasite oma loomingusse lisajõude – trompetil Chris Sommer ja Karl Kivi ning klahvpillidel Tarvi Kull. Mis ajendas teid kaasama uusi instrumente?
Helena: Mõte tuli pigem sellest, mida mingi lugu küsis. Mõni tahtis trompetit mõni klahvpille. Lähenesime igale loole eraldi olime valmis ka erinevaid asju proovima. Varasemalt on ka see kolm inimest bändis kuidagi püham olnud ja me pole tahtnud seda lõhkuda, aga ma arvan, et me olime endas piisavalt kindlad, et oma lugudesse ka teisi inimesi lubada. Ise oleme väga rahul ja ma ei kujutaks neid lugusid enam teisiti ettegi.
Heiko: Soov midagi uut katsetada oli juba varem olemas. Kõik sai alguse sellest, kui mõtlesime 2018. aasta suvel, kuidas “I Don’t Drive’i” vaheosadesse tuua mingi teine kõla. Alguses mõtlesime kasutada kazood, mida olime laule akustiliselt kirjutades kasutanud, kuid see ei passinud sinna nii hästi. Singlit salvestanud Janek Kivi pakkus välja trompeti. See tundus päris raju mõte ja kahe telefonikõne järel oli Karl meiega stuudios. Trompeti kõla võlus meid sedavõrd, et otsustasime seda kasutada ka teistes lugudes. “I Don’t Drive’iga” samal ajal salvestasime stuudios „Go Baby Go“ esimese versiooni ja miksides oli aina enam selge, et võiks proovida kaasata sinna elektroonikat ning klahvpille. Nii sattusime kokku Tarvi Kulliga, kes meile esialgse nägemuse saatis ja seda kuulates oli selge, et ka selle lähenemise võiksime võtta albumi teistele lugudele kaasa. Koostöö oli väga virgutav ja mõnus kogemus, oleme Karlile, Chrisile ja Tarvile väga tänulikud, et nad leidsid aega meiega koos seda teha.
Hendrik: Me soovisime eksperimenteerida erinevaid pille kuna midagi nagu jäi puudu. Erinevad lood vajasid lisavärve. Pillimehed said oma tööga väga hästi hakkama ja oleme tänulikud neile.

Eelmise albumi “Sibyl Vane” n-ö nimetus, heliline soliidsus ja introvertsus ning visuaalne minimalism jätsid kuulajale teatava tühimiku, mida ise täita. “Duchess” puhul olete valinud veidi teise suuna – võimsat helikeelt rikastavad visuaalne värviküllasus ja otsekohesus lüürikas, kostub isiklikke läbielamisi ja mõtisklusi armastuse eritahkudest. Millisena ise iseloomustaksite albumi temaatikat?
Helena: Sinine oli väga teadlikult valitud jumalik värv, mis on omale peale saanud vana tapeedi. Väga mitu lugu on tugevalt seotud pere naisliiniga ning seotud heade ja halbade mälestustega.

Kui oled soovinud poole oma elust olla keegi teine siis on meeletult vabastav lõpuks võtta elu sellisena nagu see on ning võtta vastu see, mis Sulle on antud. See album on kõige rohkem Sibyl Vane. 

Milline lugu on kõige südamelähedasem sellelt albumilt? Miks?
Helena: “White Trash” on ilmselt kõige emotsionaalsem mu enda jaoks. Leian sealt loost ikka veel uusi seoseid. Tükk aega olin veendunud, et see on mu “ma lepin sellega, kes ma olen ja ma armastan end” lugu, aga ei läinud palju aega mööda kui sain aru, et mingist vanast kurbusekaevust on välja leegitsema hakanud raevu ja viha, mida ma ei oska kuhugi oma emotsioonikaardil paigutada. Õnneks on lugude kirjutamine meeletult teraapiline ja saan palju asju minevikust enda jaoks lahti mõtestada ning see aitab edasi liikuda.
Suve saabudes hakkab järjest rohkem mul peas kisendama lugu “I Hate Summer”. Millegipärast on kõigil mingi meeletu lõunamaa pidulik la playa vaib seoses suve ja Pärnuga. Ma elaks nagu teises linnas. Kui teised elavad suvepeolinna mullis, siis ma näen pargipinkidel magavaid üks kannikas paljas iga võimaliku firma logoga riietuses noormehi, “suveks koli välja” mentaliteeti ja mis kõik on üle kallatud õlle ja päikesekreemiga. See pole vingumine! See on tähelepanek!
Heiko: Minu jaoks on selle albumi kõige südamelähedasem lugu “White Trash”. Seda lugu oleme Helenaga kaasas kandnud kaheksa aastat kindlasti. Ilmselt mäletavad meie tulihingelisemad fännid ka selle esialgset versiooni. Olime selle looga rahulolematud kõik need aastad. See on ka põhjus, miks me seda ei salvestanud. Ja siis ühel õhtul tegime mu elutoas selle akustiliste pillidega õigeks. See tuli eikuskilt ja korraga oli selge, kuidas see kõlama peaks. Tarvi ja Siimu töö selle loo lõplikuks kujundamises ei saa muidugi alahinnata. See on väga autoga sõitmise lugu, kus saab lasta oma mõtted sügavalt lendu. Soovitan!
Hendrik:  Minu isiklik lemmik on „Love Department“. Kui seda lugu kirjutasime ja tekkis loo kitarri avakäik, tundsin, et sellest tuleb midagi väga erilist. Lisaks meeldib see lugu kõige enam selle tõttu, et seda on äärmiselt lõbus mängida. Isegi lindistamisel mängisin selle loo pooleldi tantsides sisse.

Eriolukorra tõttu jäi küll planeeritud tuur ära, kuid kas teil õnnestus siiski tähistada “Duchess” tulekut?
Helena: Meil on see tähistamine veel ees. See eriolukord lihtsalt lükkas selle teadmata ajaks edasi. Seniks avasime aga oma veebipoe, kust fännid saavad uut plaati soetada. Meie fännid on aktiivselt meie muusikat toetanud koguaeg, aga veebipoega avanes meil võimalus oma fännidega ka eriolukorra ajal ühenduses olla.
Heiko: Jaa, tegelikult ilmus see plaat lihtsalt teistmoodi. Fännide toetus on esimesest päevast olnud väga suur ja meil on hea meel. Inimeste siiras tagasiside ja hoolimine Sibyl Vane’i muusikast on meile suur kompliment.

Kas olete juba seadnud bändi jaoks järgmise sihi? Mida võib Sibyl Vane’ilt tulevikus oodata?
Helena: Järgmist kümmet aastat bändi tegemist!
Heiko: Esimene asi, mida me väga ootame, on oma fännidega kohtumine ja loodetavasti saab see peagi toimuma. Aga väga algelistes mõtetes oleme juba uute plaatide juures.
Hendrik: Tulevikus võib oodata uut muusikat.

Soeta albumi “Duchess” CD ja vinüül SIIT (õnne korral on võimalik soetada kassett hästi varustatud muusikapoest).
Kuula albumit Spotify‘s.
Jälgi Sibyl Vane’i tegemisi ka Instagramis ja Facebookis.

Loe, millist erilist emotsiooni hoiab Sibyl Vane’i esimene album Häppeningi tiimis SIIT. 

Fotod: Danel Rinaldo