Aleksander Algo
“Mul kadus bätlimishuvi ära koos vajadusega end battle-skeenes tõestada. Tundsin, et mul ei ole enam seda tarvidust. See ammendas end ära,” räägib vabastiilimeister Krick otsusest end battle-rap maastikult taandada. Tänaseks jääb see otsus 10 aasta taha. Vahepeal on purki saanud kaks albumit: 5LOOPS’iga koos valminud “Voog” (2015) ning käesoleval aastal ilmavalgust näinud “Olustik”.
“See on kirjeldus minu viimaste aastate elust. Võtab selle olustiku kokku suuresti, milles elanud olen,” pakub Krick värskele plaadile lihtsa sünopsise. “Olustiku” tegelik kõlapilt nii tagasihoidlik pole. Septembri lõpus avaldatud kauamängiv käsitleb igas laulus erinevat teemat, taustadki pakatavad eriilmelistest kõladest. Kogumik on laotud Skidoo, Andero Kuhhi, J3ni, Otto Suitsu ja Lauri Tähe biitidele, oma ridu laenavad WST, Seaduskuulekus ja Ain Nufin. Lisaks kõigele löövad plaadil kaasa pillimehed – Vello Suigussaar kitarril, Kardo Toom trompetil, Mati Tubli basskitarril ja Rainer Meinart trummidel. Räppar tunnistab, et ei välista ka tulevikus live-orkestri saatel esinemist.
Lahkasime uue plaadi valguses Kricki ridade inspiratsiooniallikaid, rääkisime maailma tähelepanuhäirest ning proovisime vahet teha vanal ja uuel räpikoolkonnal. Ei saanud ümber ka teemast, mis kahe meetri kanti kõrguva sõnasepa Eesti räpi orbiiti lennutas – vabastiilimine.
Mis omadused teevad hea freestyleri?
Esiteks, kiiresti mõtlemine, ilmselgelt. Et kokkujooksmist ei toimuks. Teiseks, suutlikkus võtta sellest olukorrast, kus oled, viimast välja. Osutada detailidele, õhkkonnale, mis on ainult selles momendis aktuaalsed. Võimalikult aktuaalsed asjad selles hetkes muudavadki selle emotsioonilt nauditavaks. Kui mainin midagi, mis parasjagu saalis toimub, siis see on ka kinnitus, et tegu on vabastiiliga. Kui midagi ei viita konkreetsele olukorrale, siis inimestele võib tunduda, et tegu on ettekirjutatud riimidega.
Peale MC Battle sarja (2001-2010), mille valitsev meister Sa oled, polegi Eestis püsivat battle rap skeenet olnud. Üksikud üritused tulevad ja lähevad. Kas ütleksid, et battle rap, ühes vabastiilimisega, on hääbuvad osad Eesti hiphopkultuurist? Või on nad juba hääbunud?
Kui me räägime Eestist, siis jah. Maailmas on aga mitmeid battle rap sarju, USAs on näiteks täitsa arvestatavad liigad, seal see töötab. Aga on näha, et seal pannakse rõhku punchline’idele, flow’le – kõik, mis nad teevad, on hästi läbimõeldud ja tehniliselt väga nauditav. Eestis ei ole sellel eriti kandepinda, bätlimine pole siin see, kuhu oma energiat suunata. Siin mängib rolli ka see, et me elame nii väikeses riigis. Noored alustavad räpparid keskenduks pigem hoopis teistele teemadele, kui kellegi maha tegemisele. Rääkida pigem suhetest või mingitest neile aktuaalsetest probleemidest.
Isegi dissimine kui selline näib olevat kadunud.
Kui siis üksikud viited, à la Azma Suure Papa pihta. Aga sellist asja, et keegi teeks terve disstracki, naljalt ei kohta.
Selle saab Sinu silmis taandada Eesti väiksusele?
Arvan küll, jah. Teatakse, et Eesti on nii väike, et järgmise ringiga tuleb kõik sulle tagasi ja tehakse nii põhjalik taustauuring, et keegi ei taha oma mainet proovile panna.
Võit kedagi teist maha tehes tuleks oma kaotuse hinnaga, risk on liiga suur.
See on ka põhjus, miks BFSil tuntumad räpparid osa ei võtnud – nad teadsid, et neil on kaotada rohkem kui võita.
Sa oled tegev ajast, mil Abraham veel tegutses, gameboy tetris oli veel Magnum Pi. Kelle arengut artistina Sul kõige huvitavam jälgida on olnud?
Vahepeal on palju muutunud. Magnum Pi’st gameboy tetriseks on vist tõesti kõige kardinaalsem muutus. See on näide, kuidas on vanakooli räpist võimalik peavoolu jõuda. Aga sellest ajast on veel paljud nimed tegevad. Pikka aega ootasin, kas Põhjamaade Hirm teeb veel muusikat, aga näib, et tuleb sel aastal ikkagi albumiga. Samuti Mindzi plaat – tüübid ikka tegutsevad. Hanf Kungist Seaduskuulekus ja Grinks on lahedad albumid välja lasknud.
Ingmar Gailiti teekonda on olnud põnev jälgida. Enamik tema loomingust nii soolos kui Tarbijakaitsega on kuldaväärt. Põhjalikult läbimõeldud ja ägedalt teostatud laulud.
Kui ühte äärmust saab liiga palju, siis tavaliselt aktiveerub ka teine pool – nii on poliitikas näiteks. Kas siin võib analoogi tuua Eesti räpiskeenega, kus juba mitu head aastat on kõvemat häält teinud nooremad kutid ja nüüd järsku kukkus väga lühikeses ajavahemikus neli vanakooli albumit?
Ma poliitikaga päris ei võrdleks. Siin pole midagi kokkulepitut – kõik on muusikat teinud, üks hetk on albumi jagu laule valmis ja siis ikka otsitakse võimalust need välja lasta. Me oleme omavahel küll suhelnud, aga pole rääkinud, millal keegi albumi välja laseb. LSteelo andis juulis välja, Mindz andis juulis, mina olin enda jaoks otsustanud, et september ja siis oktoobris tuli veel Ain Nufini album. See lihtsalt sattus nii. Aga usun, et kui vaadata mingeid suundi, siis tasakaalu mõttes on hea, et tehakse nii uut- kui vanakooli.
Üks ei välista teist, Soundcloudist esile kerkinud tüübid ja klassikalisema räpi tegijad saavad eksisteerida paralleelselt.
Uus- ja vanakool saavad kindlasti paralleelselt eksisteerida, aga mingi vastandumine seal ometi on, väärtuskonflikt kui selline. Siinkohal ma viskaks väikse kivi teie koolkonna kapsaaeda – kõrvalt jälgides on mingil määral tajuda gatekeepimist, et kui Future’it või Travis Scotti kuulad, siis see pole ju “päris” räpp. Ja kindlasti vastupidi ka.
Selle vastandumise juured tulevad sealt, kes mida nooruspõlves kuulanud on. Boom–bap’i peal üles kasvanud tüübid ongi kuulanud 90ndate vaibi, seal oli teine suhtumine. Kui võtta toonane muusika, Big L, Big Pun või Nas näiteks, siis suhtumine nö kommertsräppi on sealt külge jäänud. Toona oli võistluslikkus ja tõestamisvajadus, mis on see “õige” asi, palju suurem. Need, kes on viimastel aastatel üles kerkinud, on kasvanud hoopis teise muusika peal. Neid see skeene nii palju ei mõjuta, kui meid, klassikalisema koolkonna esindajaid. Väärtushinnangud on erinevad. Loominguga tegelema hakkamisel on hästi oluline lähtekoht – mis on esimesed mõjutajad artistide kujul või hiphopi kultuuriga suhestumisel üldse.
On Sul keegi noorematest tegijatest silma ka jäänud? Keegi, kes spittida ka mõistab?
Olen kursis näiteks nublu või Pluuto tegemistega. Sämist on ka üht-teist kõrvu jäänud. See suund, mida nad ajavad – nad teevad seda igati kvaliteetselt. Ma ütleks, et nad on oma laines suutnud väga professionaalselt leida oma parimad küljed ja panna need enda kasuks tööle. Nende produktsioon ja kuidas nad oma mõtteid muusikas väljendavad, on väga hästi teostatud. Mis puudutab spittimist – ei ootakski nublult või Pluutolt seda, et nad peaksid hakkama samas stiilis räppima, nagu mõni vanakooli MC. See ei ole see, mida nad oma muusikaga esindavad. Nende lähtekoht on teine.
Sinu uue albumi avalaulus kõlab, et häid riime tunnustatakse üha vähem: “Märksa harvemini aga märkab sellist tava, kus keegi ütleb välja “Super kõva rada!””. On’s nii?
See teema rääkis pigem tähelepanust kui sellisest.
See on minu subjektiivne hinnang muidugi, aga tagasiside muusikale või muusikavideotele on tänapäeval suuresti emotikoonidega. Inimesed vaevuvad kirjutama siis, kui midagi ei meeldi, selmet kirjutada, kui midagi positiivselt korda läheb. Võta kasvõi Facebookis “Räpituba” – tihemini võetakse teema üles siis, kui midagi üldse ei meeldi või midagi on halvasti tehtud. See ei ole eriti konstruktiivne kriitika, pigem lahmiv. Kui midagi head ilmub, siis ei näe eriti tunnustust või see tunnustus on pealiskaudsem.
Millest selline tendents tuleneb?
See on ehk seotud sotsiaalmeedia kasutusega. Toon ühe paralleeli: kunagi tegutses selline koht nagu ehh.ee, mis koondas Eesti räpi tegemisi. Seal oli foorum, kus arutati igasugu eri tasemega lugusid, aga vastukaja ja arutelu oli palju põhjalikum. Lood ei kannatanud tihtipeale kriitikat ja polnud muusikaliselt võrreldavad sellega, mis tänapäeval tehakse, aga kui palju arutelu nende ümber toimus, oli hämmastav. Inimesed vaevusid sinna kirjutama, mis neile meeldib ja mis ei meeldi, seda oldi valmis lahkama. See on just see, millele albumil viitasin. Sõnaline tähelepanu jagamine on kuidagi taandunud, kõik on selle võrra pealiskaudsem.
Nüüd on muusika tegemine märksa lihtsam ka, koduste vahenditega kättesaadav. Turg on nii üleujutatud, et ehk ei jõutagi oma tähelepanu igale poole jagada.
Ilmselt on ka paljususes asi, jah. Toodetakse nii palju kõikides žanrites, ühe žanri siseselt isegi. Pluss konkureerimine ei toimu ainult muusika vahel, vaid kõigi muude vaba aja tegevuste vahel. Võimalus pühendada tähelepanu nii paljudele eri tegevustele, mis kõik tulevad sulle kuskile voogu sisse, on see, mis killustab. See infoküllus on hea, kuniks selles orienteeruda suudame. Ligipääs erinevatele infoallikatele tagab teadmiste paljususe.
Kuidas Sa selle kõige keskel meelerahu hoida suudad?
Minu meelerahu toidab viibimine looduses. Keskendumise jaoks on vaja püsida käesolevas hetkes.
Kas eelmainitud žanrite- ja infoküllus on ka üks põhjustest, miks Sa oma albumil paljutahulisusest räägid? Tuleb ära jagada oma suunad, žanrid, mõtted. Oled “Olustiku” kohta öelnud ka, et iga laul on seal erineva tähendusega.
Jah, minu jaoks oli see oluline. Olen alati räppmuusika puhul otsinud seda, et seal oleks kuulates alati midagi uudset, vaimustavat või ootamatut. Kui kuulen mingit mõttekäiku ja mõtlen, et “oh, see on äge, huvitav, kuidas ta selleni jõudis” või kui tekib selline wow-efekt, siis see on minu jaoks huvitav. Panen nii oma tegemistes kui lugudes, mida kuulan, sellele rõhku, kui just parasjagu instrumentaalmuusikat ei kuula.
On oluline, et muusika pakuks sõnaliselt midagi uut. Minu jaoks puhtalt vaibist ei piisa. Võib-olla mõne teise žanri puhul tõesti, aga kui me räägime puhtalt räpist, siis sõnaline pool ja see mida väljendad, on oluline.
Aga enda riimides sellist efekti leida… Minu muusikas see ei rakendu. Kuulan enda laule ainult selle mõttega, et analüüsida, mida teinekord teisiti võiks teha. Oma muusikat tõsiselt nautida on raske – alati mõtled, mis õnnestus, mis ei õnnestunud ja mida teisiti teha. Aga sõprade muusikat suudan nautida küll – kui mind ennast seal laulus kaasa tegemas pole, siis suudan näiteks Manipulated Mindzi muusikat võtta kui kellegi teise tehtud loomingut. Olgugi, et need on mu sõbrad ja tunnen neid lähemalt kui paljusid teisi muusikuid maailmas. Kohe, kui olen ise kaasatud, siis see muudab vaatenurka.
Su elu jaguneb Kuressaare ja Tallinna vahel. Kus linnas paremad read kirja saavad?
Siin ja seal. Asukoht ei ole mind kunagi kammitsenud. Olen teel olles ka alati riime kirjutanud, bussis ja rongis kasvõi. “Olustik” on ka lindistatud kolmes eri kohas: Pärnus, Saaremaal ja Tallinnas. Pärnus lindistasin näiteks EPT-tüüpide ühisstuudios. Sealne õhkkond oli hästi inspireeriv – koguaeg tehakse midagi, koguaeg toodetakse mussi. Sinna läksingi spetsiaalselt, et olla kodusest keskkonnast väljas ja olla keskendunud loomingule. Ain Nufiniga lugu on Tallinnas lindistatud ja ülejäänud saarel, kodustuudios. “Olustik” on kolme aasta jooksul tükiti valminud.
Sinu lüürikas ja videotes märkab tihti vee-temaatikat ning oled karjäärialaselt ka veega seotud.
Need veeteemalised viited on teadlikud.
Seotus merega on minu jaoks oluline ja see on märkimisväärselt avaldanud mõju loomingule. Võib öelda, et igapäeva eluolu kajastub mitmetes lugudes, aga kindlasti mitte kõigis. “Teelahkmel”, “Peavalupäevik” ja “Kihtide all” on näiteks need, mis kirjeldavad argielu olustikku.
Argielu olustikust rääkides… Pikkusest kõnelev “Hiidsekvoia” on selgelt naljaga, kuid mind huvitab siiski, mis Su päris tunded oma pikkusega seoses on. On see eelis või midagi, mida kasvades pigem häbenesid?
Kuna olen elu jooksul kuulnud tohutult repliike pikkuse teemal, siis otsustasin seda laulus inspiratsiooni allikana kasutada. Ei ole kunagi kasvu pärast häbi tundnud, vaid ikkagi näinud seda enda jaoks eelisena. Laulu tegin eelkõige sellepärast, et keegi Eestis ei olnud sellel teemal lugu teinud. “Hiidsekvoia”, “Puuriidad” ja “Blokkmaja fauna” saidki albumile seetõttu, et huumori kaudu tasakaalustada tõsisema sisuga palasid. Loo ja muusikavideo valmimine oli ajamahukas ettevõtmine ja seepärast leidsin, et see peab tingimata olema osa albumist.
Milliseid aspekte “Olustiku” loomise juures nautisid ehk kõige enam? Millised olid katsumused?
Nautisin võimalust teha koostööd inimestega, kelle andest väga lugu pean. Nii biidimeistrid, räpparid, videotegijad kui kujundaja andsid kõik suure panuse, mis oli väga tähtis mu jaoks. Hindan seda kõrgelt.
Põhiline katsusmus oli toimetulek teadmisega, et kogu protsess võtab aega. Seega treenisin kannatlikkust. Saan lõpptulemusega rahul olla, sest jõudsin materjali põhjalikult viimistleda ilma kiirustamata.
Kui erinev on äsja “Olustiku” välja andnud Krick sellest, kellel ilmus 5 aasta eest album “Voog”?
Võrreldes viie aasta tagusega on mu looming küpsem. Seda nii tekstides, häälekasutuses kui helipildis.
Oma lemmikutele mõeldes meenub värskelt albumilt “Peavalupäevik”. Instrumentaalilt erinev, suhteliselt elulisel teemal kirjutatud, vahetult enda kogemusest. Samuti “Kihtide all” koos Seadusekuulekusega – ka sellest, mida üldiselt ühiskonnas viimasel ajal tajund olen. “Sulgudes” on ka midagi eristuvat, minu jaoks uudne teemakäsitlus, mida oma muusikas varem eriti lahanud pole.
“Sulgudes” on albumi kõige õrnem hetk. Mis Sa selle loo kirjutamisest õppisid?
Eelkõige õppisin julgust kirjutada vabamalt kui varasemalt. Kui selle loo esialgse demo produtsendile, Lauri Tähele saatsin, siis ta arvas, et see on täiesti uus külg minu loomingus ja olen selle mõttega päri.
Vaatad seal ja paljudes teisteski lauludes endasse, analüüsid. Millistest väärtustest inimeste juures lugu pead?
Hindan rahumeelsust, põhjalikkust, empaatiavõimet, huumorimeelsust, vilumust.
Kuula täispikka “Olustikku”:
Soeta album Bandcampist:
https://krick.bandcamp.com/album/olustik
Jälgi Kricki tegemise sotsiaalmeediast:
Facebook
Instagram
Fotod: Otto Suits
NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.