Aeglane mood on viimastel aastatel aina enam kõlapinda saanud, sest inimeste tarbimisharjumused on muutumas ning koduplaneedi jätkusuutlikkuse tagamine on globaalse tähtsusega küsimus. Ent rohelise mõtteviisi populariseerimise käigus on hakatud seda kurjasti ära kasutama. Mitmed ettevõtted on rakendanud rohelist kuvandit enesereklaamiks, kuid reaalsuses eiravad selle sisulisi printsiipe ehk teisisõnu tegelevad rohepesuga¹.

Mida täpsemalt tähendab rohepesu ning kuidas seda eristada aeglasest moest? Heitkem pilk moetööstuse räpasemasse poolde.

Aeglase moe radadel
Moetööstuses on rohepesu mõiste suuresti seotud aeglase moe definitsiooniga – rohepesu püüab suuresti imiteerida aeglase moe väärtuseid kasumi nimel. Nimelt, aeglane mood jälgib eetilist tootmis- ja tarbimisprotsessi. See tähendab, et tootmisprotsess toimib läbimõeldud eetilistel printsiipidel. Tootjale on teada kes, millest ja millistes tingimustes on eseme loonud. Läbivalt püüeldakse võimalikult rohelise teekonna ning väiksema ökoloogilise jalajälje jätmise poole.

Üldjuhul jälgitakse:
/ kes on kanga kudunud?
/ millest on kangas kootud?
/ kes on eseme kokku õmmelnud?
/ millistes tingimustes inimesed töötavad?
/ millist palka inimesed saavad?
/ milles ja kuidas jõuab toode lõpptarbijani?
/ milline on toote potentsiaalne elutsükkel?
/ jne

Parimal juhul jälgib rohepesu nendest punktidest vaid üksikuid. Kui neidki.

Rohepesu – mis see ikkagi on?
Rohepesu ei ole uus nähtus – mõiste võeti kasutusele aastal 1986 keskkonnaaktivist Jay Westervelti poolt. (The Guardian, 2018) Lihtsalt öeldes, rohepesu idee on luua ettevõtte jaoks kasu läbi rohelise mõtteviisi propageerimise. See tähendab, et sisuliselt ei pöörata tähelepanu või isegi kuritarvitatakse töö-, loodus- ja tootmisresursse, kuid tavatarbijani viiakse glasuuritud pealispind, mis räägib ettevõtte eetilisest maailmavaatest. Sealjuures, ettevõte võib isegi tegeleda keskkonnale kasulike tegevustega nagu heategevus, kasutatud rõivaste kogumine, sotsiaalsed aktsioonid jne – ent kui tootmisprotsess ei jälgi eetilist mõtteviisi algusest lõpuni, siis pole tegu aeglase moega. Seega, tasub hoolega jälgida, mida ja kuidas ettevõtte kommunikatsioonis öeldakse ning kas reaalsus vastab sõnadele.

Moetööstus muutuste serval
Õiglane oleks vaadelda turuolukorda ning selle rolli rohepesu populariseerimises. Inimeste suurenenud teadliku tarbimise tulemusena ja disaintoodete populaarsuse tõttu on rohepesu viimastel aastatel aina enam tuure kogunud. Maailmas toimuvate muutuste ja teadlike tarbijate nõudluse tõttu on ettevõtted muutmas oma filosoofiaid keskkonnasõbralikumaks. Kes suuremate, kes väiksemate sammudega.
Ühtpidi on sümpaatne tõdeda, et moetööstus on liikumas eetilisema maailma poole. Teistpidi on vägagi keerukas tõmmata piire vastutustundliku tootmise ja rohepesu vahele. Näiteks, aastal 2010 lõi H&M kollektsiooni “Conscious Collection”, mille eesmärgiks on vähendada maailma saastatust. “Conscious Collection” tooted on loodud ümbertöödeldavatest materjalidest nagu orgaaniline puuvill, kanep, Tencel jne. Inditex Group tuli sarnase kontseptsiooniga turule 2016. aastal – ilmavalgust nägi ZARA esimene “roheline” kollektsioon nimega “Join life”. Siiski on tegu vaid ühe kollektsiooniga enam kui 20st, H&Mi puhul ühe kollektsiooniga 16st. (The Economist, 2017)
Kuigi kiidan algatusi, siis tahaksin näha, et sedalaadi ketid võtaksid suure pildi eest vastutust. Üksikud kollektsioonid on samm edasi, kuid jätavad rohepesule omaselt mõru maigu suhu – päeva lõpuks toetan ju suurtööstust, mille eetikakoodeksisse ma täna veel ei usu. Siinkohal saab vaid loota, et mida rohkem tarbija eelistab erikollektsioone ja aeglast moodi, seda tõenäolisemalt kohandab pakkuja ennast turunõudlusele. Seega…

Mul on unistus…
…et üksikisik mõistab, et tal on sõnaõigus poliitiliste ja ökoloogiliste diskussioonide kujundamisel.
…et inimene mõistab oma rolli tarbimisahelas ja ei ignoreeri probleeme, vaid tegutseb parema homse nimel.
…et üksikisik astub välja tarbimiskultuuri mudelist ja mõistab, et less is more.
…et saame oma lastele jätta elamisväärse planeedi.
Planeedi, kus iga aasta ei visata ära ligi 36kg tekstiile inimese kohta (Miller, 2016); kus maakera ei mürgistata pestitsiitide kasutamise tõttu; kus rõivatööstus ei moodusta 18% maakeral toodetavast plastikust (Wallace, 2017); ning kus puhkusel randa minnes ei vaata mulle otsa prügimeri.

Elame ajastul, mis nõuab oma jätkusuutlikkuse säilitamiseks aina enam teadlikke eluviise ning kriitilist mõtlemist. Olukorras, kus suured rõivaketid räägivad jätkusuutlikkust moest, kuid toodavad kuni 95% oma kollektsioonidest kasutades ebaeetilisi võtteid, ei saa me rohelisest mõtteviisist rääkidagi. Tegu on rohepesuga. On aeg selles pildis midagi muuta ja võtta vastutus – nii tarbijal kui ka tootjal. Saastata.

 

_____________________________________________________________

 

Loe ka artikleid:
“Eesti rõivadisain vajab rohkem eetikat”
“Kuidas tarbida eetiliselt moodi?”
“3 kuud samade riietega ehk mida õppisin Projektist 333?”

_____________________________________________________________

Märkused:
¹ Antud artiklis on rohepesu mõistet kasutatud moetööstuse keskselt.

Viited:
/ 2017. Looking good can be extremely bad for the planet. The Economist. https://www.economist.com/business/2017/04/08/looking-good-can-be-extremely-bad-for-the-planet 
/ Greenwashing index. http://www.greenwashingindex.com/about-greenwashing/ 
/ The troubling evolution of corporate greenwashing. The Guardian.  https://www.theguardian.com/sustainable-business/2016/aug/20/greenwashing-environmentalism-lies-companies 
/ Wallace, Michelle. 2017. 8 Ways Our Modern Fashion Habits Destroy the Environment. Everyday Feminism Magazine. https://everydayfeminism.com/2017/03/fashion-destroys-environment/ 
/ Wicker, Alden. 2016. Fast Fashion Is Creating an Environmental Crisis. Newsweek. http://www.newsweek.com/2016/09/09/old-clothes-fashion-waste-crisis-494824.html