4   +   6   =  

Sinu ees on subjektiivne nimekiri kümnest eelmisel aastal ilmunud ja ehk kõige eredamalt meelde jäänud albumist. Nimistust leiab nii kodumaist kui ka välismaist heliloomet, mis on ritta seatud juhuslikus järjekorras.

Tunnustame, soovitame ning meenutame kõnetanud loomingut! 

Tyler, the Creator “Igor”
“Igorist” on rääkinud kõik – täpselt nii robustselt võibki kokku võtta. Tyler, the Creator’i hingest laetud kauamängiv on jätnud maha märgilise jälje kaasaegse r&b, art-hop’i ja eksperimentaalse hiphop’i ajalukku. Instrumentaalide ebatraditsioonilised alguste ja lõppudeta ülesehitused ja hektilised kulminatsioonid ei püüagi sobituda harjumuspärasesse. Kogu selle blurritud ning sünte täis kunsti-virrvarri seest kostub agoonia, emotsionaalsus ja elu valu, mida võib-olla esmapilgul ei märka, kuid süvenedes jätab kuulaja südamesse kindla “pitseri”.

James Blake “Assume Form”
Popisem album kargelt post-dubstep’i virtuoosilt ja vokalistilt James Blakeilt serveerib eksperimentaalseid lembelaule. See on meedium, mille läbi pääseb kaugele igapäevasest saginast. Kurvameelsed atmosfäärid ja intsensiivselt vahelduvad jazz-dub’ilikud helitasandid viivad melanhoolsele retkele, mida justkui kirsiks tordil kaunistavad trendikad trap’ilikud rütmid. Kauamängival teevad kaasa suurnimed Travis Scott, Andre 3000, Rosalia, Metro Boomin ja Moses Sumney.

Flume “Hi This Is Flume”
Kui Sul on isu kuulata midagi veidrat ja “ebamugavat”, siis Austraalia produtsendi Flume’i mixtape “Hi This Is Flume” on ilmselt õige valik. Pigem elekroonilise kunsti kui muusika pärusmaale kalduv eksperimentaalne biidipopurrii on täielik kosmos. Kroonijuveeliks tooksin välja Epromi ja SOPHIEga koostöös valminud träki “Is It Cold In The Water?”. Väga meeldejääv on ka peaaegu metafüüsikaline instrumentaal “Wormhole”. Albumil kohtab ka lihtsamat kuulamist, kuid tervikuna on tegu üsna hullumeelse mikstuuriga.

Freddie Gibbs and Madlib “Bandana”
Kahe “oma valdkonna” geeniuse teine koostööprojekt, mida ootasid pikisilmi kõik vähegi tõsisemad räpi austajad. Madlib ehk eklektiline filosoof-biidimees ja Freddie Gibbs ehk puhtavereline “tänavaräppar” tegid seda taas: tummine, nostalgiline ja soul’i täis album. Ilusad sämplid ja konkreetsed trummid. Muusikakriitik Stephen Kearse on tabavalt öelnud: “Smoky soul drifted out of every crevice, drugs flooded the streets, and middle fingers never came down”. LP neljas träkk albumilt “Crime Pays” jääb ajalukku.

Floating Points “Crush”
Sakraalse kõlaga IDM produtsent Floating Points avaldas kaheteistkümne träkiga kauamängiva mullu oktoobris, peale aastaid kestnud tuuritamist Jamie XX’iga ja The XX’i soojendamist nende kontsertidel. Albumist “Crush” sai mulle truu kaaslane kogu sügiseks. Üdini aus, meloodiline ja meditatiivne maastik, mille kõla ja detailid on autori poolt lihvitud põhimõtteliselt täiuslikkuseni. Uskumatuna kõlab fakt, et albumi valmimisele kulus autoril viis nädalat. Kauamängiv sobib nii suitsusele tantsupõrandale kui ka õdusesse kodusesse õhtusse. Tasandeid on tema uutes träkkides ning albumis tervikuna lihtsalt niivõrd palju.

DEW8 “Ke’leti jaht”
2019. aasta tõi Eesti muusikamaastikul mitmeid häid üllatusi, kuid kindlasti meeldejäävaim neist on biidimehe ja räppari DEW8 sümbolistlik ja mütoloogiast laetud eestikeelne”Ke’leti jaht”. Tumedamat ja salapärasemat albumit annab Eestimaa räpiskeenest otsida. Kui Kuuluude LP “Kummuli kaheksa, üheksanda maailma imelik” tasemele ei ole keegi varem küündinud, siis “Ke’leti jahi” asetaksin peaaegu samale pulgale. Siim Parisoo ehk DEW8 rokk- ja raskemuusika tausta on sajaga tunda, ja annab kogu tervikule juurde vürtsika lisandi, mida ükski teine Eesti MC siiani pakkuda ei ole suutnud.

Flying Lotus “Flamagra”
Eelmise aasta kevad üllatas Ühendriikidest pärit instrumentalisti, vokalisti ja filmirežissööri Flying Lotuse kuuenda kauamängivaga “Flamagra”. Tema eelmisest albumist oli möödunud ca 5 aastat. Paratamatult võrdleme autorite eelmisi ja uusi loometöid. Ka siin ei saa sellest üle ega ümber, kuna Grammy nominatsiooni saanud kauamängiv “You’re Dead” jättis sügava jälje. “You’re Dead” oli üdini kontseptuaalne, pajatades lähedaste kaotusest, leinast, depressioonist, surmast ning teispoolsusest. Tõmmates paralleele elujoonega, siis “Flamagra” on pigem elujaatav album: struktureerimata kaos, mida seob kokku piiritu džäss ning džässist väljakasvanud žanrid. Rütmiline vaheldusrikkus, mis sümboliseerib justkui… Elamist. Pikema mõtiskluse leiab juunikiusest artiklist.

Denzel Curry “ZUU”
“An ode to everything that made him” – Neil Z. Yeung. Armastust Lõuna-Florida vastu avaldab Denzel Curry oma albumiga “Zuu”, mis on võrreldes tema eelmise loominguga ehk palju positiivsema hoiakuga, võiks öelda isegi “peosõbralik” kauamängiv. Siiski, hoogne ja nagla, asetab ta oma kodulinna “kaardile” hoopis teistsugusest vaatevinklist kui traditsiooniline Miami kuvand ette näeb. Nii mõnigi lugu albumilt eksib korduvalt ära trenni pleilisti. Just nii jõuline on Curry saund.

Foals “Everything Not Saved Will Be Lost (Part 1)” 
Kitarrise briti indie-muusika annuse annab Foals’i album “Everything Not Saved Will Be Lost Part 1”. Esile tõstaksin eriti palad “Syrups” ja “Cafe D’Athens”. Kriitikud on albumit hinnanud väga erinevalt – mõne jaoks on tegu suurepärase teosega, mõni ütleb, et “peaaegu hea”. Minu jaoks on tegu jõulise indie-roki ja elektroonika mikstuuriga, mida igal ajal soovitaksin. Kohati staadioni-rokk, kohati läbilõikava vokaaliga elektrokas ning siin-seal annab rahunemise ja hingamisruumi, näiteks loo “Surf pt. 1″näol.

Funk Embassy Records “Groove of ESSR: Funk, Disco, Jazz from Soviet Estonia”
Pärl kodumaalt, mis toob kuulajateni muusika, mis on salvestatud 1970-80ndate Nõukogude Eestis. Hoolega valitud 11 pala Eesti Raadio arhiivist annavad aimu raudse eesriide gruuvivast poolest. Näeme, kuidas laiemalt estraadiartistide, folk-ja rahvalaulikutena tuntud tegijate loomesse ilmus funk-soul jooni. Teiselt poolt kuuleme seda ka roki, jazzi ja fusion bändide loomes. Uskumatult hea ja vajalik album, mis tutvustab kodumaa muusikakultuuri ja äratab ellu autentse nostalgilise saundi.