Sandra Leushina
End progressiivse popmuusika lahtrisse kirjutanud viieliikmeline kollektiiv Neon Fir avaldas käesoleva aasta viimasel kuul debüütalbumi, mille helikeelt ei olegi teab mis lihtne kirjeldada.
Neon Firi koosseisu kuuluvad laulja ja sõnade autor Eeva Trei, Miina Adermann klahvidel ja taustavokaalidel, Kaarel Raud kitarril, Paul-Gunnar Loorand bassil ja Harald Soosalu trummidel. Süntidest ja ebakorrapärastest meloodiatest laetud album triivib kusagil 1980. aastate psühhedeelia ja indiepopi vetes, ühtaegu nii kreemine kui ka tugeva kõlaga.
Mis muudab Neon Firi loomingu eriliseks? Koosluse helikeel on justkui tahtlikult konstrueeritud kaos, mida on kohati keeruline loogiliselt mõista. Käigud, murdumised ja noodid ei ole ootuspärased, mistõttu meenutavad loodud instrumentaalid sageli vaba jazz’i olemust. Just nimelt olemust, sest jazz-muusika riiulitele neid isiklikult ei asetaks, kuid mis puudutab muusikute omavahelist sünergiat, siis tekib tunne, justkui oleksid sattunud eksperimentaalse jazz’i impro-õhtule, mida kaunistavad unelevad out of the box vokaalid. Vokaalid on aga, tahtlikult või mitte, tagaplaanil.
Laisavõitu unelev laulmine ja sireenilikuid huilged on alati paeluvad. Kõige põnevamad momendid albumilt on just abstraktse vokaaliga värviküllased instrumentaalid. Sestap tekib õhku küsimus: kas sõnum ei olegi oluline? Valdav osa loodud sõnadest läheb kaduma, ometi on Neon Firi looming laulurohke. On säärane lost in translation effekt tekkinud arvustaja kõrvakuulmise või laulmise maneeri tõttu, jääb veidi lahtiseks.
Igatahes, kõrvu jäävad kõlama üksikud lausenopped, tekstilembelistele kuulajatele võib selline asi vastukarva käia. Samas inimesele, kellel on tekstide sisust muusika puhul pigem ükskõik, see kuulamist ei mõjuta. Valdavas osas on instrumentaalid huvitavad ning varieeruvad. “Neon Fir” on hea tunnetusega konstrueeritud, sest kohe, kui tekib igav moment, sünnib uusi nüansse.
Väga hästi sai paika kauamängiva avalugu “Happy Hour” ning selle tantsuline kulminatsioon “Sting”, mis iseloomustavad bändi energilisust ja värskust. Psühhedeelselt tantsuline, happes süngete “Naksitrallide” ning “Klaabu” vaibi kohtab paladel “Overthoughts” ja “Loop”. Kuid näiteks lood “Calmdown”, “Curry Potion” ja “Overthoughts” meenutavad hoopis tooremat ja eklektilisemat prantsuse bändi Air. Kuidagi sarnane energeetika ning obskuursus, lihtsalt värvilisemas ja mitte nii väga elektroonilises kuues. Vägagi tugeva seose tekitas lugu “Allure”, mis nii väga karjub Portishead “Roads” järele, just vokaalse esituse ja emotsiooni aspektist.
Albumi “Neon Fir” saatel sünnivad põnevad muusikalised seosed, kõlavad retrosündid ning pulseerib free jazz’ile omane vabadus. Noor, vemmeldava verega bänd, kelle käekiri on äratuntav ning elevust tekitav. Oma eesmärki teenib kollektiiv hästi, painutades kodumaa popmuusika piire.
Kuula albumit:
Artikkel on ilmunud ka ERR kultuuriportaalis.
Päisefoto: Marii Kiisk