Sandra LeushinaHiphop on tunginud maailma edetabelitesse, MC’dest ja biidimeestest on saanud superstaarid ja stiiliikoonid. Ka Eesti on laial ilmal kannul – hiphop kultuur on omandamas uusi tähendusi ning kogumas värvikat kõlapinda. Aina enam hinnatakse biidimehi, kes üldiselt on jäänud räpparite varju. Kuid häid beatmaker‘eid naljalt ei leia. Või siiski?
Kui aasta alguses rääkisime kollektiiviga 5LOOPS, siis täna toome teieni 5LOOPSi kuuluva ja Manipulated Mindz’i loonud instrumentalisti maailma. Otto Suits on ilmselt tuntud nimi Eesti hiphop’i austajate kõrvadele. Produtsent on peagi avaldamas oma tunniajast biidikogumikku. Albumi prototüübiga särab autor ka disainikultuuri festivalil Disainiöö. Just visuaalne aspekt on kogumiku puhul tähtis täiendus muusikale. Kuna Otto käekiri vastandub tänapäeva “uuekooli” suundadele, siis lisaks just boom bap’ist, sämpeldamisest ja 90date stiilist rääkisimegi.
Otto, kust said oma muusikapisiku?
Ausalt öeldes päris hästi ei mäletagi. Hakkasin juba väga noorelt huvituma räppmuusikast ning seda huvi aitasid kindlasti süvendada ka sõbrad ja ümbritsev elukeskkond. Muusika kuulamine (ja hiljem ka loomine) on nagu teraapia.
Muusika poole saab alati pöörduda ning alati leiab sealt miskit, mis toetab hetke meeleolu. Ükskõik, milline see ka siis parajasti poleks.
Mõnikord saan muusika kaudu väljendada midagi, mida muudmoodi ei oskaks või ei tahaks.
Millest tingituna otsustasid biite tegema hakata?
Põhimõtteliselt tekkis lihtsalt huvi, et kuidas see asi päriselt käib ja mis tunne oleks kuulata enda tehtud biiti. Alguses kohaliku hiphopskenega eriti kursis ei olnud. Olin täielikult USA teema peal üles kasvanud. Kui sain EHH skenega tuttavamaks ja oskasin juba natukene biite sättida, siis nägin, et üritati küll taastoota vanakooli saundi, kuid see ei olnud minu jaoks see päris õige asi. Võtsin siis eesmärgiks saada selleks, kes oskab antud stiili hästi tabada.
Aga räppimine? Sest oled ju ka riime ritta seadnud.
Üks ajenditest oli kindlasti soov saada oma biidi peale täpselt selline räpp, nagu vaimusilmas sellele sobivat arvasin. Pea alati tekib valminud biidi osas ettekujutus, milline räppar seal peal võiks voolata. Mõnikord oli peas küll stiil, flow või temaatika, aga ei osanud seda nagu samastada mõne räppariga, seega tuligi ise proovida. Nähes ka kõrvalt oma sõpru räppimas tekkis huvi proovida.
Kumb roll Sinu elus tähtsamal kohal on – beatmaker või MC? Miks?
Kindlasti beatmaker. Ma ei ole kunagi pidanud ennast MC’ks. Mõnikord on lihtsalt tuju räppida. Biitide ümber tiirlevad mõtted aga märksa rohkem. Samuti on palju lahedam kuulda kellegi teise räppi enda biidil. Näha, mis nüansse keegi biitidest leiab ning millised emotsioonid ja ideed see neis esile toob.
Iseloomusta palun oma loomingulist käekirja. Kas 90ndad on Sinu jaoks natuke ka mugavustsoon?
Toores ja mitte liialt komplitseeritud. Mitte kuigi mänguline, pigem konkreetne ja tabav. Tunde järgi tehtud.
Mingit tungivat vajadust sellest tsoonist väljuda ma ei tunne. See rahuldab, vähemalt praegu, väga hästi loome- ja eneseväljendusvajadused. Päeva lõpuks selleks ju muusikat teengi. Ei taha push’ida mingeid piire ainult põhimõtte pärast või sellepärast, et keegi seda õigeks peab. Teen oma asja, nimetagem seda siis millegi säilitamiseks, mitte innoveerimiseks.
Palju on kuulda olnud seisukohti, et Eesti hiphop oli justkui kuskile mõneks ajaks kinni jäänud. Näiteks Mihkel Nooti artikkel Müürilehes, tsiteerin: “Siinsetel artistidel läks küllaltki kaua aega, et 90ndate kuldajastust inspireeritud boom bap helitaustad, laiad teksad ja tänavamentaliteet millegi autentsema vastu välja vahetada.“ Kas säärane “kinni jäämine” on tegelikult ka eksisteerinud?
Enne, kui sain tuttavamaks EHH skenega, siis olid ka mul teatud eelarvamused selle suhtes. Siis tundus, et Eesti hiphop on väga spetsiifiline ja veider ning enamus tegijad astuvad ühte ja samasse auku. Kuid kindlasti ei olnud selle augu näol tegu klassikalise boom-bap’iga. Mõningad aastad tagasi tekkis terves skenes mingi tugev vanakoolivaimustus, kuid ka see on nüüdseks maha vaibunud.
Aga tõsi on see, et Eesti räpparil on eestlasele omaselt võtnud aega, et end julgemalt väljendada ja mugavustsoonist välja astuda.
Antud tsitaadi puhul ei mõista ma hästi seda autentsuse elementi. Üldse tundub autori poolt selline üldistav ja pinnapealne hinnang. Kõik uued trendid saavad oma inspiratsiooni kuskilt, sealhulgas endiselt ka 90ndate kuldajastust, olgu need siis laiad teksad, muusikavideote visuaalid või midagi muud.
Kas boom bap’iga käib tingimata kaasas tänavamentaliteet ning laiad püksid?
Arvan, et seotus tänavamentaliteediga, olgu see siis selle propageerimine, selle vastu võitlemine või erapooletu vaatlemine/kirjeldamine, on olnud alati hiphop’i osa. Seda nii boom bap’is kui ka muudes stilistilistes vooludes. Samas võib boom bap saundiga kindlasti edastada ka muid ideid, loomulikult puuduvad siin sellised piirid.
Räpist eeldatakse ausust. Tsiteerides Nooti artiklit: “Hiphop, nii Eestis kui välismaal, oli pikka aega kiindunud terminisse „real”. Selline mõtteviis tapab loomingulisust ja tappis pikka aega kohalikku hiphoppi.” Milline on Sinu seisukoht?
Ma arvan, et kiindumus sellesse terminisse on endiselt olemas, neid seisukohti lihtsalt väljendatakse teisiti. Üleüldiselt ju inimesed lihtsalt hindavad ausust ja siirust. Kui hoiad neid väärtusi hinnas, oled real. Ühesõnaga minu arust on see väljendamise küsimus, aga loomingulisust see küll ei piira. See on tõesti ilmselt üks domineerivamaid temaatikaid, kuid väljaspool seda terminit olevaid teemasid on siiski samuti läbi aegade käsitletud.
Ka Sina ise järgid mingil määral trendi – karakteristika, visualiseerimine, 90ndatel popid olnud brändiriided. Kuidas suhtud trendidesse?
Mulle lihtsalt meeldib see 90ndatele aastatele omane sümbioos muusika, moe ja tänavakultuuri vahel. Kogu see kergelt arrogantne suhtumine ja kohati veider visuaalne esteetika. Minu arust on halb see, kui inimene jookseb kaasa iga uue vooluga vaid selleks, et saada heakskiitu.
Millises seisus on Sinu jaoks Eesti hiphop tänasel päeval?
Muusika osas on Eesti hiphop hetkel parimas seisus läbi aegade. Enneolematu artistide ja muusika hulk ning mitmekülgsus. Igaühele miskit.
Aga visuaalselt? Tegid lõputöö (“Albumi konstrueerimine: artisti väärtuste edastamine visuaal- ja helikeeles”) raames analüüsi Eesti räpi albumite kujundustest. Mis seisukohani jõudsid?
Visuaalselt on nii ja naa. Kuna tänapäeval on igaühel olemas algeline foto- ja videotehnika, siis on materjali väga palju, aga samas keskmine kvaliteet üpris kehv. Albumikujunduste koha pealt jõudsin seisukohani, et Eesti räppar piirdub valdavas enamuses standardlahendusega ja albumikujundus ei saa nii palju tähelepanu, kui võiks.
See on ju tegelikult väga väärtuslik ja paljuütlev meedium, mille potentsiaali võiks artistid rohkem kasutada.
Näiteks väga kesine pildikeel võib õõnestada artisti muusikalise loomingu väärtust.
Avaldad kohe-kohe enda esimese täispika albumi või on seda mõistlikum nimetada biidi-kogumikuks?! Plaadil on 20 träkki, tunni aja jagu muusikat. Boonuslugu on tehtud koostöös Põhjamaade Hirmuga. Räägi lähemalt.
Pigem on see tõesti biidikogumik. Ja biit ongi ilmselt kõige õigem sõna kirjeldamaks neid lugusid seal plaadil – enamasti on need sellise ülesehitusega, et räpparitel oleks ruumi sinna oma salme sättida.
See idee oli peas küpsenud juba mõnda aega ning ühel hetkel tekkis soodne võimalus ühildada kogumiku loomine oma kõrgkooli lõputöö tegemisega. Ehk siis kogumik valmis esmalt lõputööna, peale mida asusin seda täiustama. Enamik seal olevatest biitidest on spetsiaalselt kogumiku jaoks valmistatud, vaid paar üksikut olid varasemalt kaustas oma aega ootamas.
Algusest peale oli idee panna kogumikule ka paar full track’i. Lõpuks otsustasin, et panen vaid ühe. Otsus kutsuda kaasa Hirm tekkis peale seda, kui olin biidiga valmis saanud. Olin leidnud ühe väga erilise loo, mida tükk aega ei raatsinudki sämpeldada, kuna leidsin, et ei suuda seda kuidagimoodi täiendada. Lõpuks siiski tegin seda ja jäin tulemusega rahule. Soovisin, et see träkk saaks endale ka vääriliselt head sõnad peale. Sellepärast pöördusingi just Hirmu poole.
Kõrvalpõikena – sämpeldamine on keeruline teema, mis on vihastanud paljusid muusikuid. Kuidas sämpeldamist õigustad?
Minu arust on sämpeldamine okei, kui sellega kaasneb teatud hulk tööd ja see transformeerib või rikastab mingis võtmes originaalpalasid. Siinkohal tuleb teha vahet varastamise ja ärakasutamise ning rikastamise ja loomingulisuse vahel. Sämpeldamisega võiks kaasneda mingi väljakutse. Oskuslik sämpeldamine on nagu hea žest originaalautorile. Isiklikult ei oleks selle vastu midagi, kui keegi selliselt minu loomingut kasutaks. Minul on sämpeldamise osas üsna ranged põhimõtted – sämpeldan üldiselt vaid ’65-’85 aastate vahele jäävat materjali ning püüan leida võimalikult haruldasi teoseid, mida ei ole kasutatud tuntud instrumentaalides. Mingeid sample-pack’e samuti ei kasuta. See loob mingi väljakutse ja samas ka aitab anda nendele väärilise tähelepanuta jäänud teostele uue kuulajaskonna.
Mis on Sinu albumi kujunduse ideeks ja millist lisandväärtust see kannab?
Ma ei tahtnud, et plaat tuleks tavalises plastikkarbis.
Otsustasin custom papist kaante kasuks ning nende vahel oleva plaadihoidja teha vildist. Kõik kogumikud on käsitsi komplekteeritud ja otsast lõpuni ise kujundatud.
Motiivide osas sain inspiratsiooni konkreetselt 90ndate riidemoest. Võtmesõnadeks hiphop’is popid brändid nagu Polo Sport, Hilfiger, Nautica. See omakorda tuleneb minu muusika stiilist ja enim inspireerinud ajastust.
Sinu kauamängiva kujundus on jäänud silma. Seda eksponeeritakse Disainiööl. Eesti hiphopi skene peale mõeldes on see vägagi tähtis sündmus. Räägi palun täpsemalt.
Disainiööl on tõepoolest see kogumik eksponeeritud, küll prototüübina, mis valmis lõputöö kaitsmise ajaks. Peamine erinevus tolle versiooni ning praeguse vahel on lugude arv plaadil, mis oli algselt enam kui kaks korda väiksem. Seda vähemat lugude hulka peaks saama ka kohapeal kõrvaklappidega kuulata.
Kust albumit soetada saab?
Minu albumit saab soetada Facebooki kaudu, kirjutades sõnumi minu isiklikule kasutajakontole või Manipulated Mindz’i lehele. Kindlasti kannan mõningaid koopiaid endaga kaasas, seega mind peol või tänaval kohates saab ka.
Millised on edasised plaanid ja ambitsioonid? Näiteks tehnilises mõttes.
Edasised plaanid on jätkata endale meelepärase muusika tegemist täpselt nii, nagu seda õigeks pean. Tehnilises mõttes on soov üle minna analoogtehnikale ja õppida selgeks legendaarsed seadmed, millega 90ndate eeskujud oma loomingut lihvisid.
Kes on Sinu muusikalised eeskujud ning keda jälgid?
Suurimad muusikalised eeskujud on legendaarsed biidimehed nende hiilgeajal 90ndatel: Pete Rock, Lord Finesse, Buckwild, Easy Mo Bee, Nick Wiz jne. Lisaks vanadele tegijatele jälgin ka väga paljusid SoundCloudi biidimehi. Samuti mõningaid uuekooli artiste. Kindlasti mõjutab muusika, mida sämpeldan.
Lõpetuseks, jaga meiega palun 3 oma viimase aja lemmiklugu:
Jamal & Calif – Beez Like That (Sometimes)
La Base – BILDERBERG
Freddie Gibbs – NO PRBLMS Freestyle
Fotod: Karel Laur