Eesti muusikamaastikul on juhtumas midagi erilist. Üle tüki aja, kui mitte üle kümnendite, on koorumas diivalikku soul’i, suitsust r&b’d ja 70ndate maiguga diskot esitav artist. Ja mitte ainult esitav, vaid ka loov, sest kogu oma loomingu on ta kirjutanud ise. Lubage esitleda – tõusev sinisilmse soul’i täht Kristi Raias ehk Rita Ray.

Naine laulab võimsalt, hingega hingest ja maalib oma häälega ette klassikaliselt kauni ja nostalgilise soul’i-ajastu. Rita Ray ahjusoe debüütalbum “Old Love Will Rust” ilmus vaid loetud tunnid tagasi Estonian Funk Embassy kaitsva tiiva alt ja meil oli au kuulda selle kauamängiva kontseptsioonist ja telgitagustest… Jutuks tuli ka elulisemaid teemasid. Ei saa mainimata jätta jäädvustatud fotomaterjali – segasime üheks kokteiliks vanakooli Hollywoodi glamuuri kaasaegsete trendidega. Oleme materjali juba ise piisavalt nautida saanud, nüüd on kord teie käes!

Tutvusta end. Kes on Kristi Raias ning kes on Rita Ray?
Rita Ray artistinimi sündis siis, kui enda muusikat kirjutama hakkasin. Tol ajal tundusid need lood veelgi isiklikumad ning janunesin niiöelda “kirjanikunime” järgi, mis distantseeriks mind veidi nendest lugudest. Veidike tundsin ka seda, et Rita Ray on justkui alter ego, kes on hulljulgem ja muretum kui Kristi.
Nimi ise tuleb minu enda nime anagrammist – Kristi Raias / Kassiir Rita. Kui kunagi poeediks hakkan, siis asun seda nime kasutama. Lisaks armastan siiamaani üht biitlite lugu “Lovely Rita”, mida kuulasin omal ajal söögi alla ja söögi peale.

Kuidas jõudsid muusikani?
Hakkasin laulma väga pisikese tüdrukuna. Minu kullakallis ema märkas, et mul on päris hea muusikaline kuulmine ja nii tõi isa mulle esimese ukraina pianiino, mille haamrid olid hiirte poolt läbi näritud. Üks asi viis teiseni ja nii ma avastasingi end Põlva Muusikakoolist klaverit õppimas.
Samal ajal laulsin ka kooris. Usun, et viimane ajendaski mind proovile panema solistina. Tundsin, et tahan end väljendada üksi ja kuna dirigent toona minusse väga ei uskunud, siis asusin Põlva muusikakooli pop-džässlaulu õppima Margot Suure ja Riivo Jõgi käe all. Nendele inimestele võlgnen tänu selle eest, kus ma praegu olen.

Tõid välja oma õpetajad. Kas on veel kedagi, kes on Sinu käekäiku toetanud ja muusika-teekonnal aidanud?
Tagantjärgi mõeldes on neid inimesi ikka päris palju, kes mingil ajahetkel mind toetanud on. Arvan, et kui need nimed siin ritta seaks, olekski artikkel valmis. Aga kui saan, siis toon välja enda pere ja kõik asjaosalised kodulinnast Põlvast. 

Oled suurel areenil veel alustav muusik. Millised on olnud Sinu suurimad raskused?
Pidev nõudlus ennast tõestada.

Ma ei taha kõlada vingujana, aga naislaulja stereotüüp on üpris raske, millest välja murda. Mul seisab tänini meeles vestlus ühe meessoost muusikuga, kes ei suutnud kuidagi ära imestada, et olen enda lood ise kirjutanud.

Sest ega naislauljad muud ei teegi, kui seisavad laval ja on niisama ilusad. Reaalsus on aga see, et peale kirjutamise on veel üheksa ametit. Täpselt nagu Hunt Kriimsilmal. 

Mis Sa arvad, millest see tingitud on, et (nais)lauljatega käivad kaasas teatavad stereotüübid? Ja kuidas Sa ise neid stereotüüpe murrad?
Raske küsimus. Eks see on sellega natuke seotud, et on levinud igasuguseid huvitavaid legende naislauljatest. Ega ma nimelt ei murragi stereotüüpe, pigem see on iga laulja enda teha, kui “teadlik” ta olla tahab. Mõni ei tahagi ja see on ka okei. Võib-olla on see veidi julguses kinni – julguses uusi asju katsetada.

Kuidas selle “teadlikkuse ja julguseni” jõuda?
Mingit kindlat valemit siin vist pole. Pigem on see ju iga indiviidi enda tahtejõus kinni. Kes tahab, see saab ja kes ei taha – no siis vist ei saagi. 

Kui eelnevalt rääkisime raskustest, siis millised on Sinu suurimad rõõmud?

Suurimat rõõmu valmistab see hetk, mil astun lavale ja siis ei loe enam miski. Live’de andmine on minu jaoks justkui kingitus. Stuudio-aeg on ka alati hästi tore olnud. Selle käigus avastan nii ennast kui ka teisi muusikuid.

Stuudio on justkui lakmuspaber – sealses keskkonnas saab alati aru, kas sissemängitu toimib või mitte. 

Oled džässisõpradele tuttav läbi Etta Jamesile pühendatud kontsertide andmise. Ühtlasi oled korduvalt astunud ülesse NO99-s ja Philly Joe’s. Miks oled valinud just Etta Jamesi repertuaari?
Tema looming oli mulle tol eluperioodil väga südamelähedane. Lisaks oli Etta James üks esimesi lauljaid, kelle laule vahetpidamata laulsin. Etta live’d muidugi on omaette ooper. Not-giving-a-single-f*ck attitude ja nii võimas hääl, et ta võis Montreaux Jazz Festivalil ilma mikrita laulda ja kõik kuulsid. Tahaks näha praegu ka selliseid natuure, kes nii julged on! 

Oled korduvalt maininud musikaalset julgust. Millised on kõige hullumeelsed fantaasiad ja ideed, mida ise sooviksid üks päev musikaalselt realiseerida?
Mul on veidi juba õnnestunud ühe oma muusikalise eeskuju – Robert Linnaga mõnel korral lava jagada. Aga päris eepiline oleks mõne välismaise artistiga koostööd teha. Kui nüüd täiesti utoopiasse minna, siis olen ikka mõned korrad Vulfpeck’i videoid vaadates mõelnud, et paganama lahe oleks, kui saaks olla nende guest artist. Tulles maa peale tagasi, ütlen lihtsalt seda, et unistada on tervislik ja tore. 

Kes on veel Sinu loomingut mõjutanud?
Biitlid, raudpolt! Paljud ei tea, aga ma olen ikka päris suur biitlite fänn. 

Oled ka suur soul-muusika austaja. Millise kümnendi soul’i naudid kõige enam, miks?
Kindlasti kuuekümnendad. Naudin tolle kümnendi saundi eelkõige. Ja ilmselt selle naiivse ja nunnu lüürika pärast ka. 

Sinu enda loomingust rääkides, siis milline laulja ise oled?
Ma pole ise ehk objektiivne ütlema, milline laulja ma olen. Aga saan öelda, milline laulja tahan olla…

Tahan kindlasti olla laulja, kes jääb meelde. Ma loodan, et olen aus ja avameelne nii enda emotsioonide kui ka loominguga. 

Emotsioonidest loomingusse. Palun ütle ühe lausega, millest räägib Su muusika?
Ma pole nendes ühe lause asjades eriti hea. Kipun liiga palju laterdama, aga proovin ikka. Albumi muusika räägib suhtest, sellest eemaldumisest ja lõpuks edasiminemisest.

Rääkides Sinu debüütalbumist “Old Love Will Rust” – kas selle kauamängiva kohta võiks ehk öelda blue-eyed soul?
Täpselt nii see on! Soul, mida viljelevad valge nahavärviga artistid. 

Mis arvad, mis on blue-eyed soul’i eripärad, kui üldse? Nimetus on küll tulenenud sellest, et soul-muusika maneerid võtsid afroameeriklastelt üle ühel hetkel valged, kuid mis võiks olla ehk muusikalise vaibi eripäradeks, mida niinimetatud blue-eyed soul endas kannab?
Võibolla see, et eripära poleks kerge üles leida, ongi ühe blue-eyed soul artisti eesmärk.
Enda loomingus olen üritanud kõlada võimalikult “õigesti”, kui seda sõna saab kasutada… See, kas ka välja tuleb, jääb juba kuulaja otsustada. 

Vaatame albumi köögipoolele. Kas Sa kirjutad ise omale kõik sõnad ja instrumentaalid?
Tuleval albumil on kõik lood minu poolt kirjutatud. “Oh Honey” vaheosa aitas minu trummar – Ott Adamson mõelda. Ülejäänu on aga minu enda mõttemaailm. 

Sõnal on võim. Millest ja kust kogusid inspiratsiooni lüürikaks?
Armastusest ja selle luhta minemisest, kust mujalt! (naerab) Kuigi, “Little Girl” sai kirjutatud seetõttu, et minu eelmises üürikorteris läks ligi 20 aastat vana pesumasin katki. Ning kuna omanik oli mölakas, siis süüdistas ta loomulikult meid, et lõhkusime masina vale kasutusviisiga ära. “Старость не радость” – see käib nii pesumasina kui ka omaniku kohta. Igatahes, täiskasvanumuredega tegelemine tekitas frustratsiooni ja jäin unistama, kui lihtne oli ikka elu väikese tüdrukuna. 

Räägi palun oma kauamängiva loomisprotsessist, kontseptsioonist ja tulemist samuti.
Eks see album olegi kokkuvõttes üks tõsielul põhinev muinasjutt. Kirjutasin enamus lugudest, kui olin suhtes, mis oli kõike muud kui tervislik. See mõjus emotsionaalselt niivõrd laastavalt, et lugude kirjutamine oli justkui ravim mu hingele.

Arvan, et see plaat on justkui ühe noore naise täiskasvanuks saamise lugu. Arusaam, et kõik inimesed polegi ilusad-head ja naiivsusele siin maailmas kohta ei jagu. Samas pole kõik õnneks üdini halb ja muinasjutt lõpeb õnnelikult. “Oh Honey” on lugu selle tähistamiseks.

“Old Love Will Rust” saund liigub pigem rahulikuma vanakooli r&b ja suitsuse džässi ning pehme soul’i piiridel. Korra käib läbi ka mõnusalt kaasahaarav disco delight “Disco Stu”. Kes seisavad “Old Love Will Rust” helikeele taga?
Albumi helikeele soul’ilikkuses on heas mõttes süüdi mu bänd – Ott Adamson, Jasper Alamaa, Kristen Kütner ja Artis Boriss. Eriline süüdlane on aga Martin Laksberg (Lexsoul Dancemachine), kes salvestas, miksis ja produtseeris. Nende ja minu ühine armastus selle muusika vastu ning saabki panna võrdusmärgi, miks album just nii kõlab. 

Eelpool rääkisid, et naudid kuuekümnendate soul’i naiivsust. Ühtlasi ütlesid, et naiivsusele siin maailmas kohta ei jagu. Kas ja millisel moel näed enda loomingus naiivsusel kohta?
Unistada on tore ja muusikat kirjutades pole ju otseseid reegleid. Usun, et see ongi õige koht, kus ette kujutada, et naiivne olla on täitsa okei. 

Millised on Sinu muusikalised unistused?
Paar sõpra loodavad kangesti, et ma saaks kuulsaks. Ma ise kuulsaks saada ei taha. Mulle meeldib käia kalossidega külapoes ja mitte hoolida sellest, kuidas omi viimaseid Nike tosse, mis mulle tasuta saadeti, reklaamida saan. Aga minu unistustes tahaksin teha laive, kus kohal on 10 või rohkem inimest. Ja et nendele inimestele läheks minu looming mingil moel korda.

Kuhu näed end liikumas?
Edasi vist ikka, tagasi väga minna ei taha. Ilmselt pärast plaadi väljaandmist võtan pisikese puhkuse. Peale seda hakkan edasi mürama. 

Millal Sind laval näeb?
21. novembril Tartu Genialistide Klubis ja 22. novembril Tallinna Erinevate Tubade Klubis. Need on ühtlasi minu plaadi esitluskontserdid.

Rita Ray album “Old Love Will Rust” kuulamiseks & soetamiseks Bandcampis:
https://ritaray.bandcamp.com/album/old-love-will-rust

Rita Ray sotsiaalmeedias:
Instagramis ja Facebookis

 

Tutvu pildistamise moodboard’iga. Loe pildistamise telgitagustest.

Intervjuu: Sandra Leushina
Loovjuht: Kaisa Tooming
Fotograaf/jumestus: Jane Photostories
Stilist: Jane Mändsoo
Hair by Evelin Mitt

Aitäh võõrustamast: Kadrioru Kunstimuuseum, Eesti Kunstimuuseum
Rõivad: Fankadelik VintagePolhem PRReserved

NB! Fotode autoriõigused kuuluvad väljaandele Häppening. Häppening lubab kasutada fotosid AINULT juhul, kui meid informeeritakse ja terve tiimi referentsid märgitakse nähtavalt. Piltide kasutamiseks palun kontakteeruda: toomingkaisa@gmail.com.