Kaisa Tooming
Kõige mõnusam viis lainestuda peagi saabuvaks kevadeks, on ahmida endasse värskehelipildiga muusikat. Just sellist mitmetahulist looduse ja post-rock-jazziliku helimaailma kooskõla võib leida bändi The Werg repertuaarist.
Kui aasta tagasi ütlesid noormehed intervjuus, et sinna kuhu arenevad nad inimestena, sinna areneb ka nende muusika, siis 12-kuud hiljem on mõtlemismuusika viljelejad taas Häppeningi luubi all seoses peagi ilmuva plaadiga “The Werg”. Eriliseks teeb debüütalbumi ka fakt, et plaat lindistati ja produtseeriti paatoslikult noormeeste endi poolt. Sellega seoses küsisime bändilt mõned küsimused.
Mis on muutunud Wergi loomes, kuidas nägi välja LP loomisprotsess ning mida võib oodata peagi ilmuvalt plaadilt “The Werg” – tutvume!
Viimati rääkisime teiega aasta tagasi. Mis on selle aasta jooksul The Wergi jaoks muutunud?
LAURI: Kõige suuremaks muutuseks muusikaliselt saab pidada klahvpillide kasutamist meie loomingus Jüri poolt. Samuti oleme salvestanud oma esikalbumi materjali, mis oli täiesti omaette ja eriline kogemus. Oma viimase live’i andsime 30. detsembril, millest tulenenud pausil oleme aktiivselt tegelenud albumi tootmisega.
Ja muusika, aastaga võib juhtuda palju. Kas olete jäänud truuks oma eksperimentaalsetele post-rock-jazz sugemetele või on helipilt muutunud?
INDREK: Ilmselt on helipilti sisse pugenud veidi rohkem elektroonikat, eriti uue materjali puhul, kuid see tegeleb ainult seni paigas olnud kompositsiooni täiendamisega, mitte niivõrd muutmisega. Põhiskeem on jätkuvalt endine.
SANDER: Minu jaoks on Jüri elektroonilise klahvi partiid muutnud Wergi muusikat palju avaramaks ning õhulisemaks. Neid osi on võimalik kuulda seni veel mõnes üksikus loos, kuid see ehk ongi piisav nii meile kui kuulajaile. Meil on küll kamba peale paar kajapedaali ning vahest ka drive, kuid helipildis oleme proovinud jääda siiski võimalikult naturaalseks ning tõelähedaseks.
Vasakult: Sander Sepp, Indrek Viires, Lauri Põld, Jüri Põld
Olete lähikuudel andmas välja oma esimest kauamängivat. Mida võime sellest oodata?
LAURI: Muusikalises mõttes on LP-lt oodata ülevaadet meie senisest loomingust, sekka ka mõned uuemad palad. Tegu on eriti koduse albumiga, mille produtseerimise taga oleme me ise.
INDREK: Kõike võib ju oodata. Mina ootan nii seda, et albumi kujul on käes bändil jälle üks milestone, kui ka teadmist, et nüüd on olemas selline muusika nagu meie oleme loonud igas hetkes ja kohas, kus vaja. Ja seda saab alati kuulata, kui tekib õige hetk. Neid hetki ikka on.
SANDER:
Meile on öeldud pärast esinemisi, et teie muusika tähendas mulle midagi või teie vibe riivas mind täna kuidagi eriti tugevasti – seda sama emotsiooni talletasimegi suvel, Vättal, ning arvan, et albumit kuulates saab neid hetki taaselustada!
Jälgides teie loomisprotsessi, lindistasite oma plaadi looduses. Kuidas nägi see protsess välja ning miks valisite sellise viisi ja ei läinud hoopis traditsiooniliselt stuudiosse?
JÜRI: Püüdsime kinni kevade kõige päikeselisema nädala, pakkisime autod vajaminevat tehnikat täis ning suundusime Indreku maakodu rüppe, Saaremaa lõunarannikule. Meie päralt oli hubane talu koos tohutu maa-alaga, kus käisime salvestamise vahel jalutamas, kettaid loopimas või lihtsalt kõrvu puhkamas. Oli imeline nädal, selline mõnus minipuhkus koos muusika ning parimate sõpradega. Tahtsime plaadi algusest lõpuni oma jõu ning nõuga valmis teha ning see eeldas aega ja pühendumist. Stuudios salvestamisega oleksime saavutanud ilmselt puhtama saundi, küll aga on plaadil see-eest sees veidi rohkem ehedat emotsiooni ning põnevaid katsetusi. Trummid paigutasime elutuppa, miksimispult asetses köögilaua peal, kitarriosad salvestasime õues päikese käes. Kokkuvõtlikult öeldes selline home-made teema.
Tooge palun välja mõned erilisemad mälestused lindistamise perioodist Indreku juures!
INDREK: Olen alati tahtnud oma maakodus midagi ette võtta, mis hõlmaks sealse nautimist, sõpru ja midagi ägedat. Kui hakkasime plaadisalvestamist planeerima, siis tabasin ära, et see on nüüd just see ideaalne võimalus. Teades, milline õhustik ja loodus seal on, olen alati tahtnud seda jagada. Ja mu maakodus pole kunagi olnud nii palju elu, tegevust ja kõike muud, mida väärtustan kui selle perioodi jooksul. Seega oli iga sealne hetk eriline ja jääb alatiseks meelde, olen selle eest väga tänulik.
SANDER: Lugu “Traverser” küll eksisteeris enne salvestama hakkamist, kuid tal oli midagi väga olulist puudu, sestap sai ümber tehtud kõik kitarripartiid, ainult trummiosad jäid laias laastus samaks. Selle loo uus iseloom tundus kuidagi palju asjalikum. Lugu kordagi läbi mängimata õnnestus meil kogu kompott kokku saada üllatavalt hästi ning see sai juhtuda ainult seepärast, et oleme aastatega üksteist muusikutena väga hästi tundma õppinud.
LAURI: Kogu sealne kohaolemine, loominguvabadus ja aja mõiste puudumine lõi ülimalt hea salvestamise vibe’i ning seda tahame kindlasti ka tulevikus oma loomingu salvestamise juures nautida.
Kas need hetked on kuidagi põimitud mõne uue loo sisse?
JÜRI: Linnulaulu salvestasin pärast unetut ööd kell 5 hommikul ning seda on võimalik kuulda “Beanie Trap’i” alguses. Juhuslikult jäi sinna peale ka üks lehma-amuu, mille autoriks oli 700 meetri kaugusel olev tegelane. Loodushääli ma rohkem kahjuks lugude sisse ei mahutanud, õues kitarre lindistades võis mikrofon kinni püüda veidi tuult ning puudesahinat, iseasi on see, kas neid ka kuulda on.
LAURI:
Elus esimest korda sain kasvõi öösel kell 3 trummiosi salvestada, mis tähendas meeletut loominguvabadust.
Samuti sai eksperimenteerida erinevate häälestamiste, soolotrummide ja mikrofonidega, kasutades isegi mõneti äärmuslikke elemente.
Kuidas hakkab lugude vahekord plaadil välja nägema, palju on vanu rohkem tuntud lugusid (nt nagu “Beanie trap”), palju on täiesti uut materjali?
JÜRI: Plaadil on meie põhilised “vanad” lood ning samuti ka paar täiesti uut lugu, mida on kuulnud vaid viimastel kontserditel käinud kuulajad. Muidugi on paljude lugude vormid üsna tugevalt uut tuult tunda saanud ning võtnud täiesti teistsuguse kuju. Paari pala rikastavad ka meie jaoks uued elektroonilised helid, mida toon ka live’ide ajal rahvani.
INDREK:
Usun, et plaadil leidub paras kogus üllatusi nii uue materjali kui ka vana osas. Meie “vanad” lood pole vast kunagi olnud nii põhjalikud ja paigas.
Kui peaksite The Wergi iseloomustama inimestele, kes ei tea Teist midagi, kuidas see kõlaks?
INDREK: Meie helidest leiab tundeid, mida ei teadnud, et kuulmise hetkes need olemas võiks olla.
SANDER: Wergi looming võimaldab kuulajal jõuda vabasse olekusse, mis väljendub kogu enda energia hetke panemises ning pingeteta mõtteis olemises.
Miks võiksid inimesed teie plaadi soetada?
LAURI: Meie plaadil olev materjal on sobilik igaks elujuhtumiks, mistõttu on Wergi muusika igal kuulamisel erinev. Albumi kunstiline kujundus on samuti muljet avaldav, selle autor on Kristjan Kesküla. Kui rääkida praktilisematel teemadel, siis inimene, kes on meie albumi soetanud, on sellega toetanud meie bändi ja loomingut – see annab meile motivatsiooni ka järgmiste albumite loomiseks.
Bändi The Werg saab esinemas kuulda-näha:
17.03 Tallinnas Kultuuriklubis Kelm
18.03 Tartus Genialistide klubis
06.05 Kuressaare Sadhu Jamil
Fotod ja Hooandja video: Fotograaf Alar Truu
Anna plaadi avaldamiseks hoogu Hooandjas:
Vasakult: Sander Sepp, Lauri Põld, Indrek Viires, Jüri Põld
Vasakult: Lauri Põld, Jüri Põld, Sander Sepp, Indrek Viires