„Kelleks sa suurena saada tahad?” küsib Vincent Tremeau Kongo Demokraatlikust Vabariigist pärit Francoise’ilt. Mitte ainult, kriisikoldeid jäädvustav fotograaf hakkas seda küsimust esitama lastele kõikjal, kuhu töö teda viis. Nii jäädvustati noorte lood ning unistused juhtides tähelepanu sellele, kui oluline on humanitaarkriisipiirkondades elavate poiste ja tüdrukute jaoks haridus. Dokumentaalfoto näitus “Vincent Tremeau – kui ma ükskord suureks saan” on eksponeeritud Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses 16. oktoobrist 22. novembrini.

Tremeau on vabakutseline prantsuse fotograaf, kes resideerub Dakaris Senegalis ning on töötanud erinevates humanitaarkriisidest räsitud piirkondades. Tema seniste tööde hulka kuulub näiteks seeria ajakirjale Vogue, mille tarbeks ta pildistas Gigi Hadidi Senegalis, kus talle tutvustati Unicefi projekte ning kohalikke inimesi. Lugu torkas silma oma vastuolulisuse poolest – viimseni klantsitud visuaalide side reaalse elu kitsaskohtadega jäi puudulikuks. Seda suuremat huvi tekitas küsimus, kuidas läheneb Tremeau oma loomingulisele kunstiprojektile sel korral? Kuna fotograaf elab ka Senegalis, võib eeldada, et ta on kursis oma ümbruskonnaga ning ei lähene projektile tundmatult pinnalt. 

Dokfoto Keskuses nähtav näitus räägib lugusid laste unistustest, vaprusest, loovusest, haavatavusest ja hariduse tähtsusest kriisikolletes. Tremeau esitas kuue aasta jooksul lastele ja noortele küsimuse, kelleks nad tahavad suurena saada, paludes neil käepäraste vahenditega end vastavalt ametile kostümeerida. Tulemuseks on haarav ja tundlik väljapanek, mis kõneleb kahel tasandil – ühelt poolt siirad ja haaravad laste fotod ja teisalt fotode kõrval etikettidel olevad lood, mis pajatavad lugusid sellest, miks nad valitud ameti kasuks otsustasid. 

Foto: Arno Saar

Näituse üheks proovikiviks on fotograafi empaatiavõime – kuidas kujutada lapsi nii, et pildil tuleks välja nende isikupära, soovid ja unistused, samas viia need kokku eluliste küsimustega, mis kujundavad tugevalt noorte tulevikku. Tremeau lahendus on veenev, sest ta toob vaatajate ette haavatavad, kuid siiski ideedest pakatavad noored, rääkides vaatajale, milliste oludega need lapsed peavad igapäevaselt rinda pistma. Konteksti loomiseks on näituse etikettidel ka lühiülevaade konkreetsete riikide ja piirkondade humanitaarprobleemidest, pakkudes detailirohkete faktidega väljavõtted sellest, kui suur hulk inimesi erinevate humanitaarprobleemide käes kannatavad. Kuid Tremeau ei kujuta oma fotodel sadade tuhandete inimeste kannatusi, ta jutustab paarikümne lapse isiklikke lugusid. Lapsed, kes on vaatamata oma noorele eale uskumatult palju pidanud läbi elama. Kui tulla Dokfoto Keskuses oleva väljapaneku juurde, siis võib üldistavalt öelda, et laste ja noorte vastused lahknesid paari kategooriasse: osad lasid oma unistustel lennata püüeldes helgema ja turvalisema tuleviku poole. Teised peegeldasid pettumust ja viha soovides vastata maailmale samade vahenditega, millega neile on liiga tehtud. Leidus ka neid, kelle soovidest koorus välja leppimine keeruliste tingimustega ning lootus halvast olukorrast parimat näha. Selle pealtnäha lihtsa küsimusega, kelleks lapsed suurena saada tahavad, harges lahti mitmetasandiline väärtuste, traditsioonide ning võimaluste rägastik. 

Vastustest tulid välja erinevad soopõhised arusaamad sellest, millised on naiste ja meeste rollid ühiskonnas ning kuidas nendele rollidele vastavalt näiteks ameteid valitakse. Mitmed lapsed rääkisid naise rollist läbi abikaasaks ja emaks saamise või olemise. Oli ka neid poisse ja tüdrukuid, kes lähenesid teise nurga alt. Näiteks 13-aastane kaupmeheks saada sooviv Nepaali poiss Sayour Grivi Sagas ütles, et ta tahab naist, kes aitaks tal vanemate eest hoolitseda, aga kui naine tahab samuti töötada, võib ta seda teha. 

Sayour Grivi Sagas Nepaalist

Märksa teistsugused vastused tulid Kongo Demokraatlikust Vabariigist, kus Chandi kirjutas, et ta tahab saada korvipunujaks, sest kui ta peaks abielluma mehega, kes on “vastutustundetu, räpane või isegi alkohoolik”, siis ta saab saab korvide müümisega oma lapsi kasvatada. Chandi soov peegeldab karmi reaalsust juhtides tähelepanu põletavatele humanitaar- ja võrdõiguslikkuse küsimustele. Näiteks Aafrikas, kus enamus inimesi elatub põllumajandusest, teevad naised vähemalt 70% kõigi põllutöödest, kuid samas on neil väga vähe sõnaõigust selle üle, kuidas nende sissetulekut kasutatakse. 

Chandi Kongo Demokraatlikust Vabariigist

Samast piirkonnast tuli ka 15-aastase Francoise’ soov saada meditsiiniõeks, mis oli tüdrukute seas populaarne vastus. Francoise’ teekonna teeb keerulisemaks fakt, et tal on pooleteiseaastane laps, kelle kasvatamise kõrvalt käib ta koolis ja harib põldu. Francoise’ räägib avameelselt, kuidas teda koolis narritakse ning miks ta jätkab õpingute. Noores emas on sitkust pürgida oma soovide ja unistuste poole isegi siis, kui ümbritsev keskkond ja traditsioonid seda ei soosi.

Sedalaadi raskused hariduse omandamisel kajastuvad Aafrikas erinevates aspektides, näiteks The Forum of African Women on märkinud, et üle poole Aafrika tüdrukutest on jätnud põhikooli pooleli hügieenisidemete, eraldi tualettruumide ja vee puudumise tõttu. Mitmeid kordi käis vastustest läbi haridusega seotud ametid, mida põhjendati sellega, et kohalike olude parandamiseks ja arenguks on haridus oluline. Tõepoolest, võrdõiguslikkuse saavutamine on nii vahendiks arengu kiirendamiseks kui ka oluline inimõiguslik eesmärk omaette. Hariduse võimaldamine turvalises keskkonnas erinevaid sugupooli kaasavates tingimustes, on selleks üks olulisemaid komponente. 

Francoise Kongo Demokraatlikust Vabariigist

Kuid lisaks argisematele ja ambitsioonikamatele ametitele leidus näitusel ka valusaid kirjeldusi sellest, kuidas sooviti saada sõduriks nii selleks, et aidata ja kaitsta oma inimesi kui ka kättemaksuks vägivalla eest, mida väga noores eas pealt nähti. Traumad, mis saadavad noori, kes on kasvanud üles vägivalla ja tapmise keskel on mõõtmatult suured. Ootamatuid käänakuid täis loo räägib näiteks 15-aastase Kongo Demokraatliku Vabariigi nooruk, kes on pidanud inimesi tapnud. Henri (nimi muudetud) nägi pealt, kuidas ta emal pea maha raiuti, isa kadus jäljetult ja noor poiss oli sunnitud lapseeas relvarühmitusse astuma. Henri kirjeldab, kuidas ta liitus vastupanuliikumisega ning tahtis vihast oma ema tapjatele kätte maksta. Kõige kiuste on 15-aastane noormees jõudnud punkti, kus ta on ringiga tagasi kooli jõudnud soovides saada juristiks, et kaitsta oma kogukonda. 

Henri (nimi muudetud) Kongo Demokraatlikust Vabariigist

Need lood, mille Tremeau on kokku kogunud, räägivad nii hingekriipivalt rasketest oludest, millega inimesed inimesed kriisikolletes rinda pistavad kui ka lootusest, mis on seotud püüdlusega neid olusid parandada. Antud näitust on eksponeeritud mitmel pool maailmas ning üks põhjustest, miks see edukalt rändab peitub Tremeau oskuses rääkida isiklike lugude kaudu põletavatest poliitilistest teemadest, mis väärivad meie tähelepanu ja hoolt nii siin kui ka sealpool piiri.

Näitust “Vincent Tremeau – kui ma ükskord suureks saan” eksponeeritakse 16. oktoobrist 22. novembrini Juhan Kuusi Dokfoto Keskuses. 

Arvustuse autor: Johanna Jolen Kuzmenko
Portreed ja päisepilt: Vincent Tremeau
Näituse avamise foto: Arno Saar